Hommikul üles ärgates, silmi rääbast puhtaks nühkides, hakkas telefon helisema. Tegemist oli võõra numbriga, võtsin vastu ja küsiti, kas tunnen siiani huvi "Java programeerijaks" kursusega.
Selline mõnus üllatus siis hommikul. Saan tasuta java programeerimist õppida.
Vahepeal juhtunud siis nii palju, et vanaisa suri ära vanadusse. Laupäeval toimub tema matused aga kuna mul olid varasemalt plaanid ära tehtud, siis otsustasin, et ei jäta neid pooleli. Pealegi, ei olnud minul vanaisaga enam nii soojad suhted kui ehk teistel õdedel vendadel.
Praeguseks on kõik ära pakitud ja ootan nüüd sõpru, et tuleksid järgi, ning saame seada sammud Võrumaa poole.
Aga nüüd siis video juurde, mille valmis sain. Tegemist on Tantsuselts Lee video... ehk isegi filmiga. Panin kokku selle nii, mida mina näen Tantsuselts Leest, seega kõik on minu arvamuse järgi kokku pandud.
Esmaspäeval (eile) käisin hommikul töövestlusel, millest olin varem ka maininud siin blogis.
Ärkasin varakult üles, väike närv sees nagu ikka, sõin, pesin. Kohvi ei jõudnud enam juua, tahtsin ikka varem kohale jõuda, et näidata oma kohusetundlikust.
Jõudsin 10 minutit varem määratud asukohta, koputasin uksele, vastu tuli naine, kes juhatas mind edasi ruumi. Võtsin riided seljast, istusin maha ja jäin ootama. Peatselt sai minu 10 minutit täis ja astuski uksest sisse tööandja. Tegemist oli meestsoost isikuga.
Vestlust alustati muidugi sellega, et miks ma eelmisest kohast ära tulin ja millega tegelesin seal. Nii nagu ikka käivad asjad. Rääkisin kõik nii ära, kuidas oli. Lõpuks hakkas vestlus minema kuidagi imelikku rada pidi..
Küsimused hakkasid käima juba minu eraelu kohta. Küsiti minu pere kohta, millega, kes, kuidas tegeleb? Muidugi andsin selliseid napisõnalisi vastuseid, kuna sisetunne ütles, et midagi vaikselt enam ei kalpi. Inimene, kes seda küsis, väitis, et tahab minu iseloomu näha, et kas minuga oleks üldse mõttet tööd teha. Jutu keskel selgus, et ma olen kirjutanud, milline suhtleja inimene olen. Pärast seda mainiti mulle, et mul pole mitte mingit oskust, selge, jäi suu lahti, et niimodi öeldi otse näkku. Polnud valmis selliseks otsekohesuseks, kuid peaks mainima, et päris hea ja värskendav tunne oli iseenesest.
Tööandja enda idee oli selline, et neil ei ole mulle mitte midagi pakkuda ja kuna ma ei oska ka mitte midagi, puuduvad veel täielikud oskused jms. siis neil on tegelikult poolikud ideed, mõtted. Neil läheb vaja entusiastliku inimest, kes oleks valmis panema õlga alla.
Vahepeal ette rutates mainin ära, et kui vestlus hakkas lõpusirgele jõudma, siis mainis tööandja, et kui ma olen nõus, siis ma teeksin tabeli enda ideedest ja mõtetest, mida võib ellu viia.
See kõik hakkas aina kummalisemaks muutuma, alguses sõimatakse ja tehakse maha, siis hakatakse mu pere kohta pärima ja küsima. Mainisin, et mu isal on mingisugune oma firma. Pärast seda sain aru, et ehk nad tahavadki seda taga ajada, et äkki saan oma isa firma neile kliendiks vms.
Väga lohutav oli selle loo juures see, et tööandja mainis, et nad on kõik väga entusiastlikud inimesed. Kõik kellel ei meeldi tööd teha, olevat lahti lastud. See oli kindlasti meloodia minu kõrvadele... Praegu mõtlen, et aga miks inimesed siis seal firmas ei tahtnud tööd teha? Mille eest neid siis tegelikult lahti üldse lasti?
Kõik see hakkas mulle aina rohkem vastu meelt käima. Ma ei saanud aru, et mis asja nad nüüd lõpuks mulle pakuvad või tahavad.
Kui tööandja seletas nende firma ideed või tegevusala, siis mulle mainiti ära, et ma ei sobi kuhugi. Tegelikult olgem ausad, oleksin vähemalt ülepooltest ülesannetest ära teinud. Kuid oleks ja poleks on pahad poisid. Tööandja siis jõudis sinna maani, et kui ma olen nõus oma õlga alla panema, siis nad lubavad, et alguses mulle palka ei maksta, kuna ei tea, kas ma olen see usaldatav isik. Öeldi kohe näkku ära, et registreeri ennast töötukassasse ja saad sealt raha... Tere tali! Edasi räägiti, et praegu ma võin teenida 0 rahaühikut kuid 20 aasta pärast juba 10 000 rahaühikut. Ma jäin mõtlema, et noo nüüd mind peetakse küll täiesti hulluks ja lolliks.
Kõik algas sellega, et olin saatnud cv ja kaaskirja igalepoole laiali nii, et unustasin panna blind copy ehk siis kõik nägid, kellele edasi saadeti. Tõesti, väga suur viga aga mis seal parata. Kas see viga võis siis tõesti tulla mulle saatuslikuks ja nüüd peetakse lolliks, et selliseid... LAMBISEID ideid mulle välja käia?
Lõpuks ütlesin: "Väga ahvatlev idee aga ma pean mõtlema selle üle." Koju minnes olin ma veel täiesti löödud, ma ei saanud aru, et mis just juhtus?
Hakkasin emaga sellest rääkima ja siis üht äkki sain aru, et tegemist ju täieliku mingi mõttetu skeemiga, kus tööandja ise on müügi ja turundusjuht... Ehk siis nagu ikka üritavad inimestele mett moka peale määrida ja siis inimestelt mingit kasu sisse saada.
Sain aru, et ju siis nad hakkasid jahtima minu isa firmat vms. kuna see, kuhu kandideerisin pakub IT lahendusi firmadele.
Täna hommikul saatsin kirja tagasi, et ei ole nende ideest huvitatud ja jõudsin otsusele, et midagi sellist tule inimestele näidata ja kirja panna, et arusaada, milliseid inimesi, firmasid meie maailm täis on.
Aga, et postitus liiga dramaatiline välja ei näeks, panen siia ühe mõnus playlisti, mille olen ise teinud ;)
" Hiljuti kuulis ühstranspordis sõitnud naine väga huvitava kahe naise vestluse .Sisuliselt oli jutt selline: üks naistest oli haiguse tõttu koju jäänud ning seetõttu ei läinud tööle, kuid mingil põhjusel talle ei makstud kontole haigusrahasid . Ta võttis ühendust ravikindlustusega ja küsisin, miks talle ei ole haigusrahad üle kantud ? Vastuseks kuulis ta väga erililise vastuse (nüüd lugege väga tähelepanelikult ): Kus sa käisid igal hommikul samal ajal ühistranspordiga kaks nädalat järjest(selle pärast jääti inimene ilma ka haigusrahadest ? Nüüd siis minu küsimus on selles ,selgub et kas kõik meie kliendikaardi, seal hulgas ühe, niinimetatud ühiskaard mis annab tasuta tallinna transpordi sõidu õiguse , ning teised samalaadsed kaardid on asendatud ainult nuhkimiseks ? Mis see on? Kuidas see nii on ?? Ja miks? Olen väga huvitatud mida arvavad kõik eestimaal elavad inimesed kelle on igasugused erinevad kaardid ,kas see näitab seda et enam ei saa riiki usaldad.
NING NÜÜD KÕIGE PAREM OSA SELLEST JUTUST ,SEE ÜHISTRANSPORDILE KUULUVA RAHA SAAB RIIK INIMESTE JÄRGI NUHKIMISEST ,MIS TULEB SELLEST JUTUST VÄLJA ,KAS SIIS ÜHISKAART MÕELDI TEGELIKULT VÄLJA AINULT SELLEKS ET NUHKIDA ,UURIDA JA KASUMIT TEENIDA RIIGI ARVELE ,VÕI ET TALLINNLASED SAAKSID TÕESTI TASUTA SÕITA ? TEGELIKULT KUI HAKATA MÕTLEMA SIIS KUSAGILT PEAVAD NEED RAHAD TULEMA KA,JA MIKS PEAKS SEDA VÕTMA RIIGI ARVELT (MIKS EI VÕETA RIIGI AMETNIKE PALKASID VÄIKSEMAKS MIS KÜÜNIB VÄGA KÕRGELE LIGI 7000 TUHAT EUROT SAAB AMETNIK KÄTTE KUS ON SIIS ÕIGLUS ) TÄHELEPANU NÜÜD ,SOOVITUS : ÄRGE KASUTAGE ÜHISKAARTI KUI OLETE HAIGE VÕI KUI TE EI TÖÖTA KUNA ÜHISKAART ON ESIALGU AASTASE KATSEAJAGA EESTIS ,SIIS ARVATAVASTI NUHITAKSEGI SEDA TEEMAT ,KUNA MÕNEL JÄÄB JÄLLE RAHA SAAMATA ,VÕI HOOPIS UUE AUTO LIISINGUST JÄÄB KOPIKAS PUUDU !!!
TEGEMIST ON SIISKI MINGI PETUSKEEMIGA ,MIDA NUHITAKSE JA MIKS SEDA TEAVAD AINULT NEED KES SELLE VÄLJA MÕTLESID ,KUNA NAINE KÄIS ÜHISTRANSPORDIGA SÕITMAS JA SEDA KÕIKE NUHITI SIIS JÄI SEE EESTIMAA KODANIK ILMA OMA HAIGUSRAHADEST ,MILLEGA OLEKS TOITNUD ENDA PERET ,HETKELISE TÖÖVÕIMETUSEGA !!! MIS SIIS TEGELIKULT ÜHISKAARDI TAGA PEITUB ,LOODAME KA SELLE TEGELIKUSSE VASTUSE SAADA ,NING LEIAN ET SEE ASI PEAKS AVALIKUKS TULEMA MIS TEGELIKULT TOIMUB?MIKS NUHITAKSE INIMESTE JÄRGI ?MIS ON ÜHISKAART TEGELIKULT JAGAGE SEDA ,LAS KÕIK TEAVAD ,MIS TEGELIKULT TOIMUB !!!"
EDIT: Vastukaja siis eelnevale tekstile. Facebookis kogub tuure postitus, mille järgi keeldus haigekassa haigushüvitist välja maksmast naisele, kes haigena kodus oldud aja jooksul ühiskaarti kasutades kahe nädala jooksul hommikuti ühistranspordiga sõitis.
Jutu järgi helistas naine haigekassasse küsimusega, miks tema haigushüvitis laekunud pole, ning vastuseks küsiti, kus ta iga päev ühistranspordiga käis. Postituse alguses öeldakse, et keegi naine kuulis kahe naise juttu pealt, nii et tegu on kahtlemata väga umbmäärase infoga. Siiski levitatakse postitust agaralt ja soovitatakse oma ühiskaardi kasutamist nuhkimisohu valguses jälgida. Loe siit edasi...
Viimasel ajal pole midagi tarka kirjutada blogisse. Uudised kui sellised üldiselt puuduvad, päevad lähevad ja on sama sisukad. Ärkan, söön, vahin, trenn, söön, magan jne.
Eks see rutiin ole see, mis meid kõiki murrab. Üritan endale mingisugust vaheldust ellu sisse tuua.
Panin ennast matemaatika riigieksamile ettevalmistumisele kirja. Saatsin motivatsioonikirja ja CV Java programeerijaks kursusele. Otsustasin, et selle asemel, et passida ja molutada niisama, tuleb aega maksimaalselt kasutada ise enda arendamise peale. See tähendabki seda, et tuleb hoida enda selga sirgelt ka kõige sitemas olukorras. Küll see valgus tunneli lõpus hakkab nähtavale tulema.
Eelmisel päeval kutsuti mind töövestlusele järgmiseks nädalaks. Helistati suisa! See näitab välja tööandja inistatiivsust. Üritan ehk selle koha endale kinni võtta.
Java programeerija kursus on ise kõik tasuta. Kriteeriumid on see, et oled töötu. Kursuse lõpetamise käigus saad enda sertifikaadi, mis on väga hea.
Nädalate kaupa olen siin nüüd organiseerinud väikese matka Võrumaale. Paistab, et kõik hakkab ladusalt minema, ööbimis koht, saun, grill jms. on orgunnitud. Tunnen, et see on hea võimalus lihtsalt aeg maha võtta ja sõpradega rahulikult aega veeta. Valmistasin sõpradele väikese tantsuseltsi filmi. Sõbrad kõik, kes sinna tulevad on tantsimisest. Seega on huvitav vaadata ja meenutada vanu aegu.
Siin kohal viitan ühele pildile iseendast...
Selle kohta öeldakse, et olid ajad...
Inimesed muutuvad, uskuge mind ;)!
Igastahes otsustasin, et see film, mis olen kokku teinud, selle ma panen youtube välja 24. veebruariks. Seega kõik tantsijad saavad seda nautida ja vaikselt muheleda.
Lisaks sellisele huvitavale matkale tuli meelde, et 28. veb. läheme seltskonnaga Jan Uuspõldu vaatama, täpsemalt monoteater "Vanaisa".
Oskan öelda vaid, et kui piisavalt hoiad ennast motiveerituna ja ei langeta pead, siis näed ja jõuad sinna, kuhu sul vaja on jõuda.
Loodan, et tööasjad lahenevad ja elu saab jälle vaikselt järje peale.
Esimene kuu uuest aastast on möödunud täielikult töötuna. Kuu jooksul on kõike juhtunud - rõõmu, nalja, nuttu ja mured. Antud hetkel on kõik normaalne. Ei saaks öelda, et korras või mitte aga sõna normaalne sobib siia kõige paremini.
Alguses oli ikka hea meel tagasi oma kodumaale naaseda, mõtlesin, et olen töötu, siis saan koguaeg puhata. Esimene nädal käisin igapäev jõusaalis, tegin matemaatika ülesandeid ja tantsisin. Otsisin usinasti tööd.
Praegu on tulemus täpselt sama, olen saatnud igale poole oma CV ja kaaskirjad laiali aga tulemus on üks suur ümmargune null. Ei tea, mis see üldse tähendama peaks. Viib ikka motivatsiooni alla. Tuleb hoida selg sirgelt ja mitte mõelda sellele.
Jõusaalis on raskuste numbrid ja kordused muutunud. Vähemalt üks postiivne asi selle uue aastaga kaasa tulnud. Vaimselt tunnen ennast väga hästi ja ei ole enam mingeid südame valu vms.
Selle kuu ajaga olen õppinud hindama tööd - kuradi hea igavuse peletaja, ainult vingusid ja vandusid, kui tööle läksid, hüppasid ühelt jalalt teisele, kui töölt minema said; kodumaa - olgu siin nii vilets kui on aga noo näidake ette mõni parem koht, kus tahaksid elada.
Viimane nädal on juba möödunud suhteliselt motivatsiooni puudusega - ei viitsi õppida, jõusaalis kah käin mitte järjepidevalt, tantsimisega on siiani korras. Igavusest tegin tantsuvideo kah, mida ei ole veel avalikustanud korralikult, pigem ootan klippe jms juurde.
Usun, et kui võtan kõike rahulikult, siis tuleb ka rahu minuni. Tuleb leida ja otsida seda väiksemadki positiivsust, ning üritada see must aeg üle elada.
