Esimene kuu uuest aastast on möödunud täielikult töötuna. Kuu jooksul on kõike juhtunud - rõõmu, nalja, nuttu ja mured. Antud hetkel on kõik normaalne. Ei saaks öelda, et korras või mitte aga sõna normaalne sobib siia kõige paremini.
Alguses oli ikka hea meel tagasi oma kodumaale naaseda, mõtlesin, et olen töötu, siis saan koguaeg puhata. Esimene nädal käisin igapäev jõusaalis, tegin matemaatika ülesandeid ja tantsisin. Otsisin usinasti tööd.
Praegu on tulemus täpselt sama, olen saatnud igale poole oma CV ja kaaskirjad laiali aga tulemus on üks suur ümmargune null. Ei tea, mis see üldse tähendama peaks. Viib ikka motivatsiooni alla. Tuleb hoida selg sirgelt ja mitte mõelda sellele.
Jõusaalis on raskuste numbrid ja kordused muutunud. Vähemalt üks postiivne asi selle uue aastaga kaasa tulnud. Vaimselt tunnen ennast väga hästi ja ei ole enam mingeid südame valu vms.
Selle kuu ajaga olen õppinud hindama tööd - kuradi hea igavuse peletaja, ainult vingusid ja vandusid, kui tööle läksid, hüppasid ühelt jalalt teisele, kui töölt minema said; kodumaa - olgu siin nii vilets kui on aga noo näidake ette mõni parem koht, kus tahaksid elada.
Viimane nädal on juba möödunud suhteliselt motivatsiooni puudusega - ei viitsi õppida, jõusaalis kah käin mitte järjepidevalt, tantsimisega on siiani korras. Igavusest tegin tantsuvideo kah, mida ei ole veel avalikustanud korralikult, pigem ootan klippe jms juurde.
Usun, et kui võtan kõike rahulikult, siis tuleb ka rahu minuni. Tuleb leida ja otsida seda väiksemadki positiivsust, ning üritada see must aeg üle elada.
No comments:
Post a Comment