Võtame viimast.

Pühapäeval poole seitsmest õhtul peksti meid toast välja. Kaasa võtsime viis kotti. Mõtlesime pikalt, et kuidas me need kotid kaasa võtame aga näe, Ryanair on ikka abiks. Piletitele polnud meil veel tehtud Online Check-in seega saime neid veel muuta. Panime tähele, et Ryanairiga saab võtta üks inimene kaasa isegi kolm kotti: käsipagas, kohver (kuni kaks kümend kilo), lisakohver (kuni viisteist kilo). Otsustasime siis,et muudame ühte pileti selliseks võimaluseks ümber ja saimegi tulema hakata viie kotiga.
Pean ära mainima, et ilmaga nüüd ei vedanud. Kekutasin juba siin pikemat aega, et olen jõudnud olla kolm päeva ja mitte piiskagi pole maad puudutanud, võta näpust, mingit lörtsi hakkas sadama. Väljas oli külm, siin Inglismaal on selline niiske külm. Eestis tuleb lumi maha, siis on tegelt soe aga Inglismaal seda lund pole ja on pidev niiske külm.
Südaöösel läks meil buss, selleks ajaks pidime endale mõtlema mingi tegevuse. Esialgu otsustasime, et läheme otsime üldse üles, kus see kuradi bussijaam või siis peatus asub. Väga aru ei saanud, tegemist pole ju Eestiga, kus linnas on tavapäraselt kombeks ikka ühel bussijaamal. Kui bussijaama/peatuse üles leidsime, siis oli meil veel oma neli ja pool tundi aega. Alguses värisesime, külmetasime, ronisime üksteise kaissu ja tegime muid ime trikke, lõpuks otsustasime, et peame ikka kuhugi minema. Uskuge või mitte aga see kuradi bussijaam/peatuse, seda ei kütetud üldse. Ma ei näinud mitte ühtegi küttekollet seal. Täielik külmus! Põgenesime sealt põrgust! Läksime kohalikui lounge ja otsustasime, et võtame endale joogid ning pizza. Idee oli järgmimine: sööme ja joome võimalikult aeglaselt, et venitada aega. Jah, meil tõepoolest õnnestus see. Saime seal oma kolm tundi võitu, lõpuks toodi juba tšekk lauale, kuna paistsime olevat viimased seal. Mis meil muud üle jäi kui minna tagasi bussijaama/peatusesse ja oodata veel kolmveerand tundi.
Buss saabus. Bussile võis võtta kaasa käsipagasi + kohvri. Minu õnneks bussijuht ei pannud tähele, et mul oli käsipagas aka seljakott seljas. Seega saime oma viie kotiga mööda tormata ilma probleemita. Probleem aga tekkis selles, et olime suht viimaste seas ja kui saime kotid bussipõue ära pandud, suundusime ülesse bussi. Selgus, et meil pole kohta, kuhu istuda? Lõpuks bussijuht sebis meile ette kohad. Alguses olime õnnelikud ja rõõmsad, jõudsime mainida juba: "Oh, saamegi nüüd ees istuda!"

Nii palju siis sellest, nimelt viis ja pool tundi busil ei töödanud soojendus. Mingit kuradi külma pläusti puhus peale. Lisaks sellele istus meie taga kaks korraliku Hispaania lehma, totaalsed rullid. poolteist korda kolm meetrit, mõnusad vaalad! Neil oli ruumi nagu Vaikses Ookeanis, koguaeg peksid oma pekiste jalgadega meie seljatugesi. Üritasime magama jääda aga asjatult. Kui saime juba une kätte, siis kas üks pekilürakatest suutis jälle oma jämeda koivaga paugu panna seljatoesse või bussijuht mõtles, et ilgelt tore oleks peatuses jätta ukse pikemaks ajaks lahti. Põhimõtteliselt julgen öelda, et tegemist oli minu elu kõige halvima bussireisiga üldse.
Kohale jõudes, värisesime kiirelt hotelli. Panime oma asjad sinna hoiule ja läksime linna peale, kell oli siis kuus hommikul. Mitte ükski koht polnud lahti. Jonni ma ei jätnud, liikusime ringi, kuna külm oli. Lõpuks leidsime mingi kaubamaja ja läksime suvalisse toidukohta magama. Pärast pooleteist tunnist und kuulsin, kuidas mingi raadiosaatja hääl käis kõrva ääres. Järsult mingi neeger hakkas räuskama kõrva ääres. Jõudsin unise silma lahti lüüa kui nägin, et oppa turvamees ja neeger! Kiirelt äratasin siis neiu ka üles. Turvamees ütles meile midagi aga ma ei saanud aru mida. Igastahes nõudis, et me lahkuksime kaubamajast. Selleks ajaks, kui välja olime sealt läinud, teadsime, et nüüd on enamus kohad lahti.
Sõudsime ühest pubist teisse, idee oli see, et saaksime lihtsalt sooja. Tellime tee vms. Lõpuks oli kell juba jõudnud kaks päeval. Selleks ajaks saime endale teha hotelli Check-in'i ja tormasime kohe tuppa. Ligunesime koos soojadušši all pikalt ja lõpuks läksime voodisse.
Hotell oli ise päris muhe.

Maksime kõigest kolmkümend kolm naela, selle hinna sees oli meil: voodi, pesemisvõimalus, vets, kööginurk, telekas. Päris vahva ja rahul olime iseendaga. Voodi oli muidugi häiriv. See madrats oli nii ära magatud, et keskel oli nagu muna mägi ja ääred olid täielikud lohud.
Magasime õhtuni välja, lõime luugid lahti, natukese vaatasime ringi ja jäime jälle magama.
Täna (teisipäeval) ärkasime ilusti üheksa hommikul üles ja läksime Inglismaa pealinna Londonit avastama. Tegemist on ikka väga ilusa linnaga. Kultuur, ehitused, paigutus - kõik on lihtsalt imeline. London ise on väga puhas linn, seda ei anna selle Manchesteriga võrreldagi. Pidasime maha pika jalutuskäigu, pildistaisme. Nautisime üksteist enda pika pahandusrohke seikluse sees lõpuks. Täielikud turistid!

  Aston martin

 Löön minema selle ratta!

Jõudsin siis Londoni algset struktuuri või linna külastada - Tower of London. Uhke ja huvitav, kindlasti soovitan kõigil sinna minna! Huvitav giid oli, ei anna eestlastega võrreldagi.


Päev jõudis juba õhtusse ja saimegi nautima hakata õhtust Londoni:

Nüüd pole mul muud üle jäänud kui lennujaamas veeta üks meeldiv öö ja seada sammud lennuki peale! Ostsin endale mõnusalt rämpstoitu kah, et ootamine ei oleks nii igav:

 Ja muidugi kuidas ma saan üldse tulla Inglismaalt ära ilma kohustusliku pildita?