Kas on näha tippu?

Viimasel ajal on ainult kirjutatud häda ja viletsust. Kõik nii paha ja halb jms. Siin blogis üritan ikka hoida sellist neutraalset arvamust, ei ürita näidata kui halb kõik on ja kui hea kõik on. Eks igaüks näeb seda, mida näha tahab.

Kuidas siis läinud? Räägin nüüd vähe pikemas perspektiivis.
Lihtne, viimased kolm kuud on minu elus olnud täielik peldik, alguses lased graanulid sisse, tõmbad vee peale ja jääd ootama uut puhast vett...
Tavaline, kui mõelda, et olen kõigest 20 aastat vana. Igal teisel pubekal või siis noorukil on ju elu selline, kõik langeb kokku, kes läheb kellestki lahku, kel on koolis raske jms. Ei! Ma paraku ei mõtle midagi sellist, kõik kes te kuradi jalad perse külge kinnitanud tattnokad, mitte midagi ei julge teha, ulute ja halate - kool on paha, teil pole mitte mingit lähimatki ettekujutlust kah sellest, mida ma mõtlen. Ema ja isa palga peal kiikuda, sõpsidega väljas käia ja jälle vanemate raha maha juua, kodus mune laiaks istudes, noksi näpides ja arvutimänge tagudes kogu oma päev tühjaks raiuda, eks see ole jah päris raske ja põnev elu. Kumbki vanematest palub sul tuua kas või sületäie puid koju, mille peale juba haugud vastu: "Käi PUTSI!". See on ju täiesti normaalne käitumine, või mis arvad?
Aga ei, see pole siiski see, mida mõtlen.
Kuidas nüüd siis defineerida seda lauset:  "Lihtne, viimased kolm kuud on minu elus olnud täielik peldik, alguses lased graanulid sisse, tõmbad vee peale ja jääd ootama uut puhast vett.." 
Mõtle hoolega, ehk juba jagad ära. Kirjutan siis siia, viimase kolme kuu sündmused, pildid jms. saate jälgida eelmistest postitustest, üritan lühidalt ja viisakalt... kõik kokku võtta.

Detsembris, kui tüdruk tuli Inglistmaalt kodumaale. Otsustasin, et lähen temaga koos kaasa Manchesteri.. (Inglismaal üks perse kukkunud ja täielik rääbas linn). Mõeldud, tehtud! Hakkasin siis asju ajama. Eelnevalt oli mul raha kõrvale pandud + veel viimase kuu palk, mis siis sisaldas kõiki puhkuserahasi jms, kuna läksin töölt ära. Töö oli hästi tasustatud tänapäeva mõistes. Panin kõik asjad valmis - pakkisin koti kokku (läksin ainult seljakotiga), rahvusvahelise tervisekaardi teostamine jms. Pühendasin kogu kuu selleks, et sooritada täielik valmisolek.
9. jaanuar 2013, hommikul vara äratus, seljakott selga ja tuld. Esimest korda astusin lennuki peale ja olin valmis õhkutõusma, eks ta vähekese hirmus oli aga mitte midagi erilist, mõttetu sellist asja isegi karta..
Räägin edaspidi nüüd ainult Jaanuari kuust. Inglismaale kohale jõudes, tuli hakata kiirelt muretsema transpordi pärast. Eestis on see lihtne, põhiliselt on ainult ühed firmad ja kõik. Inglismaal aga mitu sada erinevat, seega tuleb vaadata hinna vahet jms. kui hakkad võrdlema, siis paned tähele, et see rong/buss/lennuk vms. millega minna tahad on vahepeal juba minema läinud, sest vajusid mõttesse, et milline on odavam. Kõik ostud jms. tuli kiirelt ja käigupealt välja mõelda. Reisimine ei ole koht, kus hakata mõtlema oma rahakoti peale. Kui juba läksid, siis pead olema 100% arvestanud, et transport sööb raha.
Peatselt oli meil kogu transpordi süsteem läbi mõeldud ja jõudsime Manchesteri.. (kirjelduse võite lugeda jälle ülevalt poolt). Alguses linn tundus uus ja huvitav aga mida aeg edasi ,seda masendavamaks see muutus, Kuidas ma kirjeldaksin seda inimesele, kes on eluaeg Tallinnas elanud? Viska pomm kopli rajooni, kõik mis varemeteks jääb, sinna külge ehita Lasnamäe punased tornid ja ongi valmis Manchester.
Tüdrukul algas kool viie päeva pärast, seega pidime kiirelt majutuse leidma endile ja töö koha. Majutusega alustasime koheselt. Esimesel päeval ei leidnud mitte ühtegi normaalset kohta, siis otsustasin, et käime maakleri teenust pakuvates kontoritest ja vaatama, mida pakutakse. Koha peal käies, küsiti kohe: "Välismaalane? Töötu?". Vastasime:" Jah, välismaalased, üks töötu, teine õpilane" . Ei saanud aru, miks midagi sellist küsiti. Leidsime endale isegi kaks hubasemat kohta välja, mis tundusid piltidelt ilusad ja päriselus kõvasti väiksemad, nagu asjad ikka. Kui maakler oli kõik ära näidanud, siis küsis uuesti üle:  "Välismaalane? Töötu?". Vastasime jälle:" Jah, välismaalased, üks töötu, teine õpilane". Lõpuks siis teatas, et kuna oleme välismaalased ja töötud, lisaks üks õpilane. Siis peame maksma sissemakse, maakleritasu (et ta viitsis ukse avada, mitte midagi tarka ei rääkinud) + kuue kuu üüri.
Kõik muidugi imestasid, et ma nii kiirelt tulin Inglismaalt tagasi, mõni suisa naljatas: "Oled nagu Kiir, kes käis välismaal". Eks jah, ole suht naljakas, et läks ja kohe tagasi.
Võin siis öelda, et see summa, mis taheti kõige odavama korteripealt oli 3500£ .  Siin kohal siis võin öelda, et sellist summat mul polnud küll mitte kusagilt võtta, kus üldse tulla sellise asja peale, et nöörida kohe alguses töötult ja välismaalaselt selline summa?
Jõuame töökoha juurde. Kuna eelnevalt... Detsembris saatsin laiali enda CV ja kaaskirjad. Kasutasin igasuguseid kohalike tööotsingu portaale jms. Selle kasutegur oli üks suur ja ümmargune null. Julgen öelda, et siiani.. 04.03.2013 on ainult üks vastus tulnud, see kah kusagilt pärapõrgust.
Seega, kõik kes imestasite või naljatasite, mõelge enne, kui oma pekiseid huuliväristate, kambas olete suured ja ära tõusnud, üksi aga ei oska mõhkugi teha.
Ei kahetse sugugi, et loobusin kõikidest asjadest, et minna järgi oma armastusele?  aga elu on selline ja kõik nõuab ohvreid.
Mõtlesime ja kaalusime kõik läbi, kuidas on odavam, kuidas on parem? Jõudsime ühiselemeelele ja pakkisime jälle asjad. Vaatasime marsuudi valmis, ning hakkasime kodumaale tagasi tulema.
Minu jaoks pole raha kunagi olnud mingi suurem asi, hea on, kui seda on ja halb on kui seda pole..
Manchesteris lahkudes otsustasime, et kuna meie Ryanair lükkas lennu esmaspäevast kolmapäevase peale, siis läheme Londonisse. Mina, kes esimest korda Inglismaal, tahtsin siis lõpuks näha, milline see tegelikult on, kõik ju räägivad: "suur ja uhke". Jah, tõepoolest, seda see London oli. Käisin külastamas veel Tower of Londoni ning niisama jalutamas promendaail. Ilus linn, kuid kolmest päevast oli küll, ei jõudnud enam seal olla. Linna pealt tagasi tulles, suundusime hotelli tagasi, võtsime asjad ja läksime õhtuse bussiga lennujaama, kus veetsime öö seal. (Kui soovite näha pilte, siis vaadake eelmiseid (jaanuari kuu) postitusi).
Inglismaalt tagasi tulles, julgen tunnistada, et pärast kõiki neid seiklusi olin väsinud, tundsin, et tunded tüdrukuga/elukaaslase/naisega, kuidas iganes soovite kutsuda, pole see sama, mis see olema peaks. Kuna koos elasime läbi kõik raskused. Pinget ja stressi oli palju. Olin väsinud olemast see tugev. Otsustasime, et teeme väikese pausi üksteisest, tüdruk läheb oma koju natukeseks ajaks, rahuneb maha, sest ega see pole ju lihtne tulla koolist ära jms. Mina aga üritasin enda elu tagasi normaliseeruda.
Mis mulle alles jäi olid sõbrad, kes minust hoolisid ja mõistsid - tänan teid ;). Hakkasin jälle käima tantsimas, jõusaalis, ning tundsin, et elu hakkab normaliseeruma.
Nädal aega hiljem tuli tüdruk tagasi, ning tundsin, et tunded on jälle saanud sädeme tagasi.
Kogu looga oleme jõudnud Veebruari. Hakkas pihta minu töötu päevad, üritasin võimalikult palju oma tühjasi päevi sisustada trenni jms. Käisin sõprade juures tihedamalt. Esimesel nädalal tuli küll külge juba must masendus, pikemat aega töötu olla ja ei osanud enam midagi sellel osal ette võtta, kõik CV ja kaaskirjad olid saadetud, kontrollitud. Ei jäänud muud üle, kui lihtsalt oodata. Teisel nädalal kiskus veel suuremaks masendus. Lõpuks otsustasin, et tahan sõpradega väljas käia, need, kes mind kõige rohkem toetasid. Organiseerisin meie seltskonnale ühe vinge ja vahva matka Lõuna - Eestisse. Tundsin, kui organiseerisin midagi sellist, et elu hakkab kuidagi väge koguma ja ei olegi kõik nii masendav, nagu ta tundus. Hakkasin sellest masenduse raipest üle saama, koguaeg kinnitasin endale, et kui olen rahulik ja mõtlen positiivselt, siis tuleb ka rahu ja positiivsus.
Matkaga seoses, tegin ka ühe filmikese tantsurühmast, kus käin tantsimas. (seda filmikest näeb eelmisest postitusest). Alguses tuli hankida üldse majake. Teadsin kohe, kust selle saan, kuna sõjaväe veetsin Lõuna-Eestis, siis oli mul seal ka üks väga hea tuttav, keda ise kutsun suisa Tädiks. Tuttav andis suurima rõõmuga enda maamajakest meile kasutada.

Maja on ise väga armas ja hubane, kõigile meile meeldis seal. 

Matkaga vedas meil väga, saime hea ja odava pakkumise räätsadega, lisaks oli giid meiega väga rahul.

Pärast matka saime veel sauna, mis oli kah super. Söögi ja joogiga tuli meil kõik hää välja.

Ilmaga vedas väga, Lõuna - Eesti talv on ikka hoopis teine, kui see porine, must ja sitta täis visatud Tallinn. Kevadel näeme eriti ilusti, kuidas kõik armsad koeraomanikud on oma penidel lasnud situda täis kõik õued ja tänavad, eks need koerad ole ju armsad!
Kogu see reis oli ääretult kihvt! Seltskond, ilm, maja, saun, matk = SUPER!
Pärast seda nädalavahetust muutus kõik, sain endale tasuta programeerimis kursuse. Hakkasin käima matemaatika kursusel. Lisaks hea tööpakkumise, mida veel kaalun ja uurin, kõik oleneb.
Sain eelnevalt kah tööpakkumisi aga noo see on ikka suurim nali, mida kuulda saab. Ühest juba kirjutasin teile. Teine on veel parem.
Nimelt üks inimene pakkus mulle tööd, kui riistvara paigaldaja, parandaja jms. Olin nõus kokkusaama, kuna tunni hind oli 10-20€ Neto! Noo kuulge, see ju puha õnn! Kui kokku sain inimesega, siis hakkas mulle rääkima mingist kodulehest.. "arvutiabi" oli igas teises sõnas. Rääkis, et kui googlesse löön, saan kohe esimeseks vastuseks selle kodulehe, ning umbes üks või rohkem klienti on päevas. Mõtlesin, et okei, noo pole hullu. Jutt jõudis sinna maani, et tegelt ta ei otsi töötajat vaid, see koduleht ja domeen on selle tööandja venna oma, ning ta vend sai kuhugi lambisesse kohta juhatajaks, ning tal pole aega enam sellega tegeleda. Küsimus siis järgmine: "Kas oleksin huvitatud selle kodulehe ära ostmisest?" . Imestusin ja küsisin: "Palju see, siis maksab?"  tegelikuses teadsin, et elusees ei osta seda ära aga huvipärast hakkan hoopis teda pommima küsimustega ja üritan talle anda teada, et ma pole mingi lihtklassi ninanokkija, kellele võid sitta kaela valada nii, et silm ka ei pilgu. Tööandja kui selline hakkas mulle mingeid valemeid tegema, arvutusi, ütles: "Kui igapäev on üks klient, teenin kuus miinimumilt 440€" . Siiski ei vastanud ta minu küsimusele. Jumala külmaks jätab selline summa. Lõpuks küsisin talt jälle ja jälle, millele ta ei vastanud midagi. Siis küsisin: " Kui kliendil mingi komponent on katki, kust ma selle uue võta ja saan?" Ka sellele ei tulnud mul mitte mingit vastust. Sain aru, et tegemist ikka pole normaalse inimesega, kes arvab ,et ma olen nõus selle ideega. Vastasin: " Minu poolt on igastahes kindel EI!"  Niimodi saigi meie sõbralik vestlus läbi.
Eelmine nädal möödus juba ainult paremuse suunas, käisin kursustel, mõttetutel töövestlustel ja viimaks teatris.
Pole oma 4 aastat vähemalt teatris käinud, seekord aga läksin jälle väikese seltskonnaga vaatama Jan Uuspõld "Vanaisa"
 
Kindlasti soovitan kõigil seda minna vaatama või tehke enda vanaisadele kingituseks selle DVD. Väga vahva ja humoorikas etendus. Pärast teatrit läksime veel "Pizza Grande" sõprade soovitusel, kuna see pidavamat olema etem kui "Americana". Tuleb tunnistada, et sisemus on etem, pitsaa on rohkema täidisega ning hinnad on samad, kuid "Americana" pitsa on kõvasti paksem ja toitvam, seega tehke enda järeldused.
Viimane nädalavahetus möödus väga rahulikult, ning sain hästi välja puhatud. Nimelt läksime tüdruku vanematele külla Kärdlasse, kus inimesed on kõik rahulikumalt, iga nurga peal ei pilluta: " NAHUI, BLJAT, UROD" jms. kultuurilisi omadusi. Vaid sa saad Kärdlas puhata, lõõgastuda ja tunda rõõmu tõelisest vabadusest.
Nii, et mõtle - sina, kes naerad ja imestad, et mõni vend ei saanud üldse hakkama seal Inglismaal. Kas kõik see, mis on nüüd möödunud, läbi elatud ja tehtud. Kas see on väärt seda lõpptulemust? Siis ehk saad aru, et kes, kelle üle nüüd õieti naerabki.
"Lihtne, viimased kolm kuud on minu elus olnud täielik peldik, alguses lased graanulid sisse, tõmbad vee peale ja jääd ootama uut puhast vett.." 
Peldik = Elu
Graanulid = Saavutused
Ülejäänud teeb ise oma töö.

Tulemas ja tulemus

Hommikul üles ärgates, silmi rääbast puhtaks nühkides, hakkas telefon helisema. Tegemist oli võõra numbriga, võtsin vastu ja küsiti, kas tunnen siiani huvi "Java programeerijaks" kursusega.
Selline mõnus üllatus siis hommikul. Saan tasuta java programeerimist õppida.
Vahepeal juhtunud siis nii palju, et vanaisa suri ära vanadusse. Laupäeval toimub tema matused aga kuna mul olid varasemalt plaanid ära tehtud, siis otsustasin, et ei jäta neid pooleli. Pealegi, ei olnud minul vanaisaga enam nii soojad suhted kui ehk teistel õdedel vendadel.
Praeguseks on kõik ära pakitud ja ootan nüüd sõpru, et tuleksid järgi, ning saame seada sammud Võrumaa poole.

Aga nüüd siis video juurde, mille valmis sain. Tegemist on Tantsuselts Lee video... ehk isegi filmiga. Panin kokku selle nii, mida mina näen Tantsuselts Leest, seega kõik on minu arvamuse järgi kokku pandud.

"Leestleegiks"

Youtube Aadress:    Video Aadress     

Omamoodi huvitav vestlus

Esmaspäeval (eile) käisin hommikul töövestlusel, millest olin varem ka maininud siin blogis.
Ärkasin varakult üles, väike närv sees nagu ikka, sõin, pesin. Kohvi ei jõudnud enam juua, tahtsin ikka varem kohale jõuda, et näidata oma kohusetundlikust.
Jõudsin 10 minutit varem määratud asukohta, koputasin uksele, vastu tuli naine, kes juhatas mind edasi ruumi. Võtsin riided seljast, istusin maha ja jäin ootama. Peatselt sai minu 10 minutit täis ja astuski uksest sisse tööandja. Tegemist oli meestsoost isikuga.
Vestlust alustati muidugi sellega, et miks ma eelmisest kohast ära tulin ja millega tegelesin seal. Nii nagu ikka käivad asjad. Rääkisin kõik nii ära, kuidas oli. Lõpuks hakkas vestlus minema kuidagi imelikku rada pidi..
Küsimused hakkasid käima juba minu eraelu kohta. Küsiti minu pere kohta, millega, kes, kuidas tegeleb? Muidugi andsin selliseid napisõnalisi vastuseid, kuna sisetunne ütles, et midagi vaikselt enam ei kalpi. Inimene, kes seda küsis, väitis, et tahab minu iseloomu näha, et kas minuga oleks üldse mõttet tööd teha. Jutu keskel selgus, et ma olen kirjutanud, milline suhtleja inimene olen. Pärast seda mainiti mulle, et mul pole mitte mingit oskust, selge, jäi suu lahti, et niimodi öeldi otse näkku. Polnud valmis selliseks otsekohesuseks, kuid peaks mainima, et päris hea ja värskendav tunne oli iseenesest.
Tööandja enda idee oli selline, et neil ei ole mulle mitte midagi pakkuda ja kuna ma ei oska ka mitte midagi, puuduvad veel täielikud oskused jms. siis neil on tegelikult poolikud ideed, mõtted. Neil läheb vaja entusiastliku inimest, kes oleks valmis panema õlga alla.
Vahepeal ette rutates mainin ära, et kui vestlus hakkas lõpusirgele jõudma, siis mainis tööandja, et kui ma olen nõus, siis ma teeksin tabeli enda ideedest ja mõtetest, mida võib ellu viia.
See kõik hakkas aina kummalisemaks muutuma, alguses sõimatakse ja tehakse maha, siis hakatakse mu pere kohta pärima ja küsima. Mainisin, et mu isal on mingisugune oma firma. Pärast seda sain aru, et ehk nad tahavadki seda taga ajada, et äkki saan oma isa firma neile kliendiks vms.
Väga lohutav oli selle loo juures see, et tööandja mainis, et nad on kõik väga entusiastlikud inimesed. Kõik kellel ei meeldi tööd teha, olevat lahti lastud. See oli kindlasti meloodia minu kõrvadele... Praegu mõtlen, et aga miks inimesed siis seal firmas ei tahtnud tööd teha? Mille eest neid siis tegelikult lahti üldse lasti?
Kõik see hakkas mulle aina rohkem vastu meelt käima. Ma ei saanud aru, et mis asja nad nüüd lõpuks mulle pakuvad või tahavad.
Kui tööandja seletas nende firma ideed või tegevusala, siis mulle mainiti ära, et ma ei sobi kuhugi. Tegelikult olgem ausad, oleksin vähemalt ülepooltest ülesannetest ära teinud. Kuid oleks ja poleks on pahad poisid. Tööandja siis jõudis sinna maani, et kui ma olen nõus oma õlga alla panema, siis nad lubavad, et alguses mulle palka ei maksta, kuna ei tea, kas ma olen see usaldatav isik. Öeldi kohe näkku ära, et registreeri ennast töötukassasse ja saad sealt raha... Tere tali! Edasi räägiti, et praegu ma võin teenida 0 rahaühikut kuid 20 aasta pärast juba 10 000 rahaühikut. Ma jäin mõtlema, et noo nüüd mind peetakse küll täiesti hulluks ja lolliks.
Kõik algas sellega, et olin saatnud cv ja kaaskirja igalepoole laiali nii, et unustasin panna blind copy ehk siis kõik nägid, kellele edasi saadeti. Tõesti, väga suur viga aga mis seal parata. Kas see viga võis siis tõesti tulla mulle saatuslikuks ja nüüd peetakse lolliks, et selliseid... LAMBISEID ideid mulle välja käia?
Lõpuks ütlesin: "Väga ahvatlev idee aga ma pean mõtlema selle üle." Koju minnes olin ma veel täiesti löödud, ma ei saanud aru, et mis just juhtus?
Hakkasin emaga sellest rääkima ja siis üht äkki sain aru, et tegemist ju täieliku mingi mõttetu skeemiga, kus tööandja ise on müügi ja turundusjuht... Ehk siis nagu ikka üritavad inimestele mett moka peale määrida ja siis inimestelt mingit kasu sisse saada.
Sain aru, et ju siis nad hakkasid jahtima minu isa firmat vms. kuna see, kuhu kandideerisin pakub IT lahendusi firmadele.
Täna hommikul saatsin kirja tagasi, et ei ole nende ideest huvitatud ja jõudsin otsusele, et midagi sellist tule inimestele näidata ja kirja panna, et arusaada, milliseid inimesi, firmasid meie maailm täis on.

Aga, et postitus liiga dramaatiline välja ei näeks, panen siia ühe mõnus playlisti, mille olen ise teinud ;)

Aadress: http://www.youtube.com/watch?v=Im6fnJsuuAg&list=PL7L9FFot1Xq2BMLCsDJe60Apv8_l_CChL

Lisan siia midagi, mida jagatakse üsna usinasti sotsiaalportaalis facebook:

"         Hiljuti kuulis ühstranspordis sõitnud naine väga huvitava kahe naise vestluse .Sisuliselt oli jutt selline: üks naistest oli haiguse tõttu koju jäänud ning seetõttu ei läinud tööle, kuid mingil põhjusel talle ei makstud kontole haigusrahasid . Ta võttis ühendust ravikindlustusega ja küsisin, miks talle ei ole haigusrahad üle kantud ? Vastuseks kuulis ta väga erililise vastuse (nüüd lugege väga tähelepanelikult ): Kus sa käisid igal hommikul samal ajal ühistranspordiga kaks nädalat järjest(selle pärast jääti inimene ilma ka haigusrahadest ? Nüüd siis minu küsimus on selles ,selgub et kas kõik meie kliendikaardi, seal hulgas ühe, niinimetatud ühiskaard mis annab tasuta tallinna transpordi sõidu õiguse , ning teised samalaadsed kaardid on asendatud ainult nuhkimiseks ? Mis see on? Kuidas see nii on ?? Ja miks? Olen väga huvitatud mida arvavad kõik eestimaal elavad inimesed kelle on igasugused erinevad kaardid ,kas see näitab seda et enam ei saa riiki usaldad.

NING NÜÜD KÕIGE PAREM OSA SELLEST JUTUST ,SEE ÜHISTRANSPORDILE KUULUVA RAHA SAAB RIIK INIMESTE JÄRGI NUHKIMISEST ,MIS TULEB SELLEST JUTUST VÄLJA ,KAS SIIS ÜHISKAART MÕELDI TEGELIKULT VÄLJA AINULT SELLEKS ET NUHKIDA ,UURIDA JA KASUMIT TEENIDA RIIGI ARVELE ,VÕI ET TALLINNLASED SAAKSID TÕESTI TASUTA SÕITA ?
TEGELIKULT KUI HAKATA MÕTLEMA SIIS KUSAGILT PEAVAD NEED RAHAD TULEMA KA,JA MIKS PEAKS SEDA VÕTMA RIIGI ARVELT (MIKS EI VÕETA RIIGI AMETNIKE PALKASID VÄIKSEMAKS MIS KÜÜNIB VÄGA KÕRGELE LIGI 7000 TUHAT EUROT SAAB AMETNIK KÄTTE KUS ON SIIS ÕIGLUS )
TÄHELEPANU NÜÜD ,SOOVITUS : ÄRGE KASUTAGE ÜHISKAARTI KUI OLETE HAIGE VÕI KUI TE EI TÖÖTA
KUNA ÜHISKAART ON ESIALGU AASTASE KATSEAJAGA EESTIS ,SIIS ARVATAVASTI NUHITAKSEGI SEDA TEEMAT ,KUNA MÕNEL JÄÄB JÄLLE RAHA SAAMATA ,VÕI HOOPIS UUE AUTO LIISINGUST JÄÄB KOPIKAS PUUDU !!!

TEGEMIST ON SIISKI MINGI PETUSKEEMIGA ,MIDA NUHITAKSE JA MIKS SEDA TEAVAD AINULT NEED KES SELLE VÄLJA MÕTLESID ,KUNA NAINE KÄIS ÜHISTRANSPORDIGA SÕITMAS JA SEDA KÕIKE NUHITI SIIS JÄI SEE EESTIMAA KODANIK ILMA OMA HAIGUSRAHADEST ,MILLEGA OLEKS TOITNUD ENDA PERET ,HETKELISE TÖÖVÕIMETUSEGA !!!
MIS SIIS TEGELIKULT ÜHISKAARDI TAGA PEITUB ,LOODAME KA SELLE TEGELIKUSSE VASTUSE SAADA ,NING LEIAN ET SEE ASI PEAKS AVALIKUKS TULEMA MIS TEGELIKULT TOIMUB?MIKS NUHITAKSE INIMESTE JÄRGI ?MIS ON ÜHISKAART TEGELIKULT
 JAGAGE SEDA ,LAS KÕIK TEAVAD ,MIS TEGELIKULT TOIMUB !!!"


EDIT: Vastukaja siis eelnevale tekstile.

        Facebookis kogub tuure postitus, mille järgi keeldus haigekassa haigushüvitist välja maksmast naisele, kes haigena kodus oldud aja jooksul ühiskaarti kasutades kahe nädala jooksul hommikuti ühistranspordiga sõitis.

Jutu järgi helistas naine haigekassasse küsimusega, miks tema haigushüvitis laekunud pole, ning vastuseks küsiti, kus ta iga päev ühistranspordiga käis. Postituse alguses öeldakse, et keegi naine kuulis kahe naise juttu pealt, nii et tegu on kahtlemata väga umbmäärase infoga. Siiski levitatakse postitust agaralt ja soovitatakse oma ühiskaardi kasutamist nuhkimisohu valguses jälgida.
Loe siit edasi...

Nõlval

Viimasel ajal pole midagi tarka kirjutada blogisse. Uudised kui sellised üldiselt puuduvad, päevad lähevad ja on sama sisukad. Ärkan, söön, vahin, trenn, söön, magan jne.
Eks see rutiin ole see, mis meid kõiki murrab. Üritan endale mingisugust vaheldust ellu sisse tuua.
Panin ennast matemaatika riigieksamile ettevalmistumisele kirja. Saatsin motivatsioonikirja ja CV Java programeerijaks kursusele. Otsustasin, et selle asemel, et passida ja molutada niisama, tuleb aega maksimaalselt kasutada ise enda arendamise peale. See tähendabki seda, et tuleb hoida enda selga sirgelt ka kõige sitemas olukorras. Küll see valgus tunneli lõpus hakkab nähtavale tulema.
Eelmisel päeval kutsuti mind töövestlusele järgmiseks nädalaks. Helistati suisa! See näitab välja tööandja inistatiivsust. Üritan ehk selle koha endale kinni võtta.
Java programeerija kursus on ise kõik tasuta. Kriteeriumid on see, et oled töötu. Kursuse lõpetamise käigus saad enda sertifikaadi, mis on väga hea.
Nädalate kaupa olen siin nüüd organiseerinud väikese matka Võrumaale. Paistab, et kõik hakkab ladusalt minema, ööbimis koht, saun, grill jms. on orgunnitud. Tunnen, et see on hea võimalus lihtsalt aeg maha võtta ja sõpradega rahulikult aega veeta. Valmistasin sõpradele väikese tantsuseltsi filmi. Sõbrad kõik, kes sinna tulevad on tantsimisest. Seega on huvitav vaadata ja meenutada vanu aegu.
Siin kohal viitan ühele pildile iseendast...

Selle kohta öeldakse, et olid ajad...
Inimesed muutuvad, uskuge mind ;)!
Igastahes otsustasin, et see film, mis olen kokku teinud, selle ma panen youtube välja 24. veebruariks. Seega kõik tantsijad saavad seda nautida ja vaikselt muheleda.
Lisaks sellisele huvitavale matkale tuli meelde, et 28. veb. läheme seltskonnaga Jan Uuspõldu vaatama, täpsemalt monoteater "Vanaisa". 
Oskan öelda vaid, et kui piisavalt hoiad ennast motiveerituna ja ei langeta pead, siis näed ja jõuad sinna, kuhu sul vaja on jõuda. 

Loodan, et tööasjad lahenevad ja elu saab jälle vaikselt järje peale.

Mis toimunud on?

Esimene kuu uuest aastast on möödunud täielikult töötuna. Kuu jooksul on kõike juhtunud - rõõmu, nalja, nuttu ja mured. Antud hetkel on kõik normaalne. Ei saaks öelda, et korras või mitte aga sõna normaalne sobib siia kõige paremini.
Alguses oli ikka hea meel tagasi oma kodumaale naaseda, mõtlesin, et olen töötu, siis saan koguaeg puhata. Esimene nädal käisin igapäev jõusaalis, tegin matemaatika ülesandeid ja tantsisin. Otsisin usinasti tööd.
Praegu on tulemus täpselt sama, olen saatnud igale poole oma CV ja kaaskirjad laiali aga tulemus on üks suur ümmargune null. Ei tea, mis see üldse tähendama peaks. Viib ikka motivatsiooni alla. Tuleb hoida selg sirgelt ja mitte mõelda sellele.
Jõusaalis on raskuste numbrid ja kordused muutunud. Vähemalt üks postiivne asi selle uue aastaga kaasa tulnud. Vaimselt tunnen ennast väga hästi ja ei ole enam mingeid südame valu vms.
Selle kuu ajaga olen õppinud hindama tööd - kuradi hea igavuse peletaja, ainult vingusid ja vandusid, kui tööle läksid, hüppasid ühelt jalalt teisele, kui töölt minema said; kodumaa - olgu siin nii vilets kui on aga noo näidake ette mõni parem koht, kus tahaksid elada.
Viimane nädal on juba möödunud suhteliselt motivatsiooni puudusega - ei viitsi õppida, jõusaalis kah käin mitte järjepidevalt, tantsimisega on siiani korras. Igavusest tegin tantsuvideo kah, mida ei ole veel avalikustanud korralikult, pigem ootan klippe jms juurde.
Usun, et kui võtan kõike rahulikult, siis tuleb ka rahu minuni. Tuleb leida ja otsida seda väiksemadki positiivsust, ning üritada see must aeg üle elada.

Võtame viimast.

Pühapäeval poole seitsmest õhtul peksti meid toast välja. Kaasa võtsime viis kotti. Mõtlesime pikalt, et kuidas me need kotid kaasa võtame aga näe, Ryanair on ikka abiks. Piletitele polnud meil veel tehtud Online Check-in seega saime neid veel muuta. Panime tähele, et Ryanairiga saab võtta üks inimene kaasa isegi kolm kotti: käsipagas, kohver (kuni kaks kümend kilo), lisakohver (kuni viisteist kilo). Otsustasime siis,et muudame ühte pileti selliseks võimaluseks ümber ja saimegi tulema hakata viie kotiga.
Pean ära mainima, et ilmaga nüüd ei vedanud. Kekutasin juba siin pikemat aega, et olen jõudnud olla kolm päeva ja mitte piiskagi pole maad puudutanud, võta näpust, mingit lörtsi hakkas sadama. Väljas oli külm, siin Inglismaal on selline niiske külm. Eestis tuleb lumi maha, siis on tegelt soe aga Inglismaal seda lund pole ja on pidev niiske külm.
Südaöösel läks meil buss, selleks ajaks pidime endale mõtlema mingi tegevuse. Esialgu otsustasime, et läheme otsime üldse üles, kus see kuradi bussijaam või siis peatus asub. Väga aru ei saanud, tegemist pole ju Eestiga, kus linnas on tavapäraselt kombeks ikka ühel bussijaamal. Kui bussijaama/peatuse üles leidsime, siis oli meil veel oma neli ja pool tundi aega. Alguses värisesime, külmetasime, ronisime üksteise kaissu ja tegime muid ime trikke, lõpuks otsustasime, et peame ikka kuhugi minema. Uskuge või mitte aga see kuradi bussijaam/peatuse, seda ei kütetud üldse. Ma ei näinud mitte ühtegi küttekollet seal. Täielik külmus! Põgenesime sealt põrgust! Läksime kohalikui lounge ja otsustasime, et võtame endale joogid ning pizza. Idee oli järgmimine: sööme ja joome võimalikult aeglaselt, et venitada aega. Jah, meil tõepoolest õnnestus see. Saime seal oma kolm tundi võitu, lõpuks toodi juba tšekk lauale, kuna paistsime olevat viimased seal. Mis meil muud üle jäi kui minna tagasi bussijaama/peatusesse ja oodata veel kolmveerand tundi.
Buss saabus. Bussile võis võtta kaasa käsipagasi + kohvri. Minu õnneks bussijuht ei pannud tähele, et mul oli käsipagas aka seljakott seljas. Seega saime oma viie kotiga mööda tormata ilma probleemita. Probleem aga tekkis selles, et olime suht viimaste seas ja kui saime kotid bussipõue ära pandud, suundusime ülesse bussi. Selgus, et meil pole kohta, kuhu istuda? Lõpuks bussijuht sebis meile ette kohad. Alguses olime õnnelikud ja rõõmsad, jõudsime mainida juba: "Oh, saamegi nüüd ees istuda!"

Nii palju siis sellest, nimelt viis ja pool tundi busil ei töödanud soojendus. Mingit kuradi külma pläusti puhus peale. Lisaks sellele istus meie taga kaks korraliku Hispaania lehma, totaalsed rullid. poolteist korda kolm meetrit, mõnusad vaalad! Neil oli ruumi nagu Vaikses Ookeanis, koguaeg peksid oma pekiste jalgadega meie seljatugesi. Üritasime magama jääda aga asjatult. Kui saime juba une kätte, siis kas üks pekilürakatest suutis jälle oma jämeda koivaga paugu panna seljatoesse või bussijuht mõtles, et ilgelt tore oleks peatuses jätta ukse pikemaks ajaks lahti. Põhimõtteliselt julgen öelda, et tegemist oli minu elu kõige halvima bussireisiga üldse.
Kohale jõudes, värisesime kiirelt hotelli. Panime oma asjad sinna hoiule ja läksime linna peale, kell oli siis kuus hommikul. Mitte ükski koht polnud lahti. Jonni ma ei jätnud, liikusime ringi, kuna külm oli. Lõpuks leidsime mingi kaubamaja ja läksime suvalisse toidukohta magama. Pärast pooleteist tunnist und kuulsin, kuidas mingi raadiosaatja hääl käis kõrva ääres. Järsult mingi neeger hakkas räuskama kõrva ääres. Jõudsin unise silma lahti lüüa kui nägin, et oppa turvamees ja neeger! Kiirelt äratasin siis neiu ka üles. Turvamees ütles meile midagi aga ma ei saanud aru mida. Igastahes nõudis, et me lahkuksime kaubamajast. Selleks ajaks, kui välja olime sealt läinud, teadsime, et nüüd on enamus kohad lahti.
Sõudsime ühest pubist teisse, idee oli see, et saaksime lihtsalt sooja. Tellime tee vms. Lõpuks oli kell juba jõudnud kaks päeval. Selleks ajaks saime endale teha hotelli Check-in'i ja tormasime kohe tuppa. Ligunesime koos soojadušši all pikalt ja lõpuks läksime voodisse.
Hotell oli ise päris muhe.

Maksime kõigest kolmkümend kolm naela, selle hinna sees oli meil: voodi, pesemisvõimalus, vets, kööginurk, telekas. Päris vahva ja rahul olime iseendaga. Voodi oli muidugi häiriv. See madrats oli nii ära magatud, et keskel oli nagu muna mägi ja ääred olid täielikud lohud.
Magasime õhtuni välja, lõime luugid lahti, natukese vaatasime ringi ja jäime jälle magama.
Täna (teisipäeval) ärkasime ilusti üheksa hommikul üles ja läksime Inglismaa pealinna Londonit avastama. Tegemist on ikka väga ilusa linnaga. Kultuur, ehitused, paigutus - kõik on lihtsalt imeline. London ise on väga puhas linn, seda ei anna selle Manchesteriga võrreldagi. Pidasime maha pika jalutuskäigu, pildistaisme. Nautisime üksteist enda pika pahandusrohke seikluse sees lõpuks. Täielikud turistid!

  Aston martin

 Löön minema selle ratta!

Jõudsin siis Londoni algset struktuuri või linna külastada - Tower of London. Uhke ja huvitav, kindlasti soovitan kõigil sinna minna! Huvitav giid oli, ei anna eestlastega võrreldagi.


Päev jõudis juba õhtusse ja saimegi nautima hakata õhtust Londoni:

Nüüd pole mul muud üle jäänud kui lennujaamas veeta üks meeldiv öö ja seada sammud lennuki peale! Ostsin endale mõnusalt rämpstoitu kah, et ootamine ei oleks nii igav:

 Ja muidugi kuidas ma saan üldse tulla Inglismaalt ära ilma kohustusliku pildita?

Põrumine: hea või halb?

Jõudsime siis otsusele, et tuleme tagasi Eestisse. Alati saab kõike alustada otsast peale ja korralikult.Saame õppida enda vigadest, mis teinud oleme. Kõik mis siin kogetud, tuleb tulevikus kasuks. Olen kolm päeva siin olnud, arvate juba, et nii vara andsin alla.. Enda kaitseks võin öelda, et tark teab, millal tuleb alla anda. Ma nägin kiirelt ja tegelikult ära, kuidas see süsteem siin töötab. 

Kõik tudengid, nad käivad kooli ja kodu vahet ainult. Hetkel, kus me ööbime - ühika taoline maja. Siin näeb kõik ära, kuidas nad tulevad koju, oma tuppa ja hakkavad päev läbi seriaale vaatama. Päris huvitav elu või mis? Ühikas ise näeb välja nagu laeva kajutid:

 

Kõik piletid on meil ostetud, üle on jäänud nüüd need välja printida. Otsustasime, et mis siis ikka. Ma tahan näha selle riigi paremaid külgi kah. Plaan on nüüd lihtne, teeme sellest endale väikese turismireisi - sammud Londonisse. Saan ära näha siis selle riigi pealinna. Siis võin öelda teistele kah, et olen ära näinud Londoni. Küll võib olla uhke tunne.

Siin.. Suurepärases Manchesteris olles, olen tähelepannud paljusi asju. Üritan need siia välja kirjutada ja oma mõttemaailma jagada:

Inimesed ei austa üldse enda kodulinna. Prügikaste kui selliseid siin põhiliselt ei eksisteeri!! Nätsuplekid on maas, prügi lambiselt kusagil vedeleb jms. Linn haiseb, kui on päikese paisteline ilm, siis päike linna sisse ei jõuagi, kuna kõik ehitused on nii kõrvuti ja kõrgeks ehitatud. Siin lihtsalt ei tee väga vahet, kas on päike või mitte.

 Niimodi nad siis austavad oma linna: tegin põhiliselt ühe koha pealt pilti.

Siin on näha, milline on siis mingi suvaline urgas, kui korraks keerad peatänavalt maha. Mitte milleski ei saa tegelikult siin aru ju?

                                                                           

  

Kliimast siis nii palju, et siin on mingi 0-4 kraadi sooja aga see on ikka tegelt päris külm. Seda saab võrrelda mingi -5 kuni - 10 kraadiga. See õhuniiskus, mis õhtul maa peale langeb, see on päris selline külm, see tungib kuidagi luudesse ja ainult lõdised. Kuigi seljas on samad riided nagu Eestis. Kohalikud käivad üldse särgi väel või siis neiud... ei tahaks nii päris neile öelda, kannavad miniseelikuid jms. Suht kohutav, täheldasin seda kah, et kurat need briti tüdrukud on ikka jubedad. Üle ühel eksisteerib topeltlõug ja aksent on kah nii kole, selline litsakas.

Miks neil topelt lõuad on ja niisama paksukesed? Noo britide arust on näiteks loogiline see, et "Low fat" jogurt ongi nüüd low fat, tegelt on see hoopis 1.5% rasvasisaldusega. Seega meil eestlastel ja neil britlastel on vist veits teist sugusem arusaam rasvavabast?

Siin linnas on lihtsalt omad süsteemid, milles ma ei tahaks mitte kunagi enda elus osa võtta. Kuigi ma võin öelda, et see kõik on positiivne kogemus. Õppisin, et sõbrad, töö jms. sellel on kõigil suur väärtus. Enne sa ei õpigi seda austama, kui sa nii ei tee. Jätad kõik asjad selja taha ja hüppad peadpidi teadmatusse, et saada korralikult kaikaga pähe ja mõtlema hakata. Mõnedel on vaja teha nii nagu minul näiteks. Ma ei kahetse seda, pigem mõtlen positiivselt ja olen uhke, et midagi sellist sain kogeda. Hea meel on see, et suudame sellest teha veel korraliku turismi reisi. Hostel, piletid jms on kõik olemas, seega ei pea millegi pärast muretsema, hetkel toimub pakkimine ja siis õhtul hilja läheme bussi peale, kus magama ja ärgates peakski paistma Londoni tuled.

Sain ära proovitud veel birit õlu. Nad teevad ka midagi säärast nagu meil "Jõuluporter". Maitse oli neil küll suht üksühele.

Postiivne siin Manchesteris oli see, et ma lõpuks tutvusin päris inglastega. Nemad on tõesti positiivsed ja nad ei mõistnud meie otsust hukka, kui ütlesime, et lahkume. Nad täitsa mõistsid seda. Väga positiivsed inimesed. Hämmastav oli näha, kedagi sellist siin linnas. Mis on tegelikult mitte Manchester vaid Mustmasendus, ütleksin mina. Kui tulete kunagi UKsse siis vältige seda kohta. Võib teie arvamuse kõik ära rikkuda. Pole see UK midagi selline uhke ja vahva, äge ning kihvt koht, nagu enamus räägivad. Julgen öelda, et meie Eesti on ikka igati pidi üle sellest siin. 

Inglased on vist saanud inspiratsiooni vene arhitektidelt: 

 Selline vaatepilt jääb siis kui peateelt vaatad Manchesteri Ülikooli poole.

Lähen nüüd asju pakkima. Kirjutan järgmisena siis juba Londonis.