Võtame viimast.

Pühapäeval poole seitsmest õhtul peksti meid toast välja. Kaasa võtsime viis kotti. Mõtlesime pikalt, et kuidas me need kotid kaasa võtame aga näe, Ryanair on ikka abiks. Piletitele polnud meil veel tehtud Online Check-in seega saime neid veel muuta. Panime tähele, et Ryanairiga saab võtta üks inimene kaasa isegi kolm kotti: käsipagas, kohver (kuni kaks kümend kilo), lisakohver (kuni viisteist kilo). Otsustasime siis,et muudame ühte pileti selliseks võimaluseks ümber ja saimegi tulema hakata viie kotiga.
Pean ära mainima, et ilmaga nüüd ei vedanud. Kekutasin juba siin pikemat aega, et olen jõudnud olla kolm päeva ja mitte piiskagi pole maad puudutanud, võta näpust, mingit lörtsi hakkas sadama. Väljas oli külm, siin Inglismaal on selline niiske külm. Eestis tuleb lumi maha, siis on tegelt soe aga Inglismaal seda lund pole ja on pidev niiske külm.
Südaöösel läks meil buss, selleks ajaks pidime endale mõtlema mingi tegevuse. Esialgu otsustasime, et läheme otsime üldse üles, kus see kuradi bussijaam või siis peatus asub. Väga aru ei saanud, tegemist pole ju Eestiga, kus linnas on tavapäraselt kombeks ikka ühel bussijaamal. Kui bussijaama/peatuse üles leidsime, siis oli meil veel oma neli ja pool tundi aega. Alguses värisesime, külmetasime, ronisime üksteise kaissu ja tegime muid ime trikke, lõpuks otsustasime, et peame ikka kuhugi minema. Uskuge või mitte aga see kuradi bussijaam/peatuse, seda ei kütetud üldse. Ma ei näinud mitte ühtegi küttekollet seal. Täielik külmus! Põgenesime sealt põrgust! Läksime kohalikui lounge ja otsustasime, et võtame endale joogid ning pizza. Idee oli järgmimine: sööme ja joome võimalikult aeglaselt, et venitada aega. Jah, meil tõepoolest õnnestus see. Saime seal oma kolm tundi võitu, lõpuks toodi juba tšekk lauale, kuna paistsime olevat viimased seal. Mis meil muud üle jäi kui minna tagasi bussijaama/peatusesse ja oodata veel kolmveerand tundi.
Buss saabus. Bussile võis võtta kaasa käsipagasi + kohvri. Minu õnneks bussijuht ei pannud tähele, et mul oli käsipagas aka seljakott seljas. Seega saime oma viie kotiga mööda tormata ilma probleemita. Probleem aga tekkis selles, et olime suht viimaste seas ja kui saime kotid bussipõue ära pandud, suundusime ülesse bussi. Selgus, et meil pole kohta, kuhu istuda? Lõpuks bussijuht sebis meile ette kohad. Alguses olime õnnelikud ja rõõmsad, jõudsime mainida juba: "Oh, saamegi nüüd ees istuda!"

Nii palju siis sellest, nimelt viis ja pool tundi busil ei töödanud soojendus. Mingit kuradi külma pläusti puhus peale. Lisaks sellele istus meie taga kaks korraliku Hispaania lehma, totaalsed rullid. poolteist korda kolm meetrit, mõnusad vaalad! Neil oli ruumi nagu Vaikses Ookeanis, koguaeg peksid oma pekiste jalgadega meie seljatugesi. Üritasime magama jääda aga asjatult. Kui saime juba une kätte, siis kas üks pekilürakatest suutis jälle oma jämeda koivaga paugu panna seljatoesse või bussijuht mõtles, et ilgelt tore oleks peatuses jätta ukse pikemaks ajaks lahti. Põhimõtteliselt julgen öelda, et tegemist oli minu elu kõige halvima bussireisiga üldse.
Kohale jõudes, värisesime kiirelt hotelli. Panime oma asjad sinna hoiule ja läksime linna peale, kell oli siis kuus hommikul. Mitte ükski koht polnud lahti. Jonni ma ei jätnud, liikusime ringi, kuna külm oli. Lõpuks leidsime mingi kaubamaja ja läksime suvalisse toidukohta magama. Pärast pooleteist tunnist und kuulsin, kuidas mingi raadiosaatja hääl käis kõrva ääres. Järsult mingi neeger hakkas räuskama kõrva ääres. Jõudsin unise silma lahti lüüa kui nägin, et oppa turvamees ja neeger! Kiirelt äratasin siis neiu ka üles. Turvamees ütles meile midagi aga ma ei saanud aru mida. Igastahes nõudis, et me lahkuksime kaubamajast. Selleks ajaks, kui välja olime sealt läinud, teadsime, et nüüd on enamus kohad lahti.
Sõudsime ühest pubist teisse, idee oli see, et saaksime lihtsalt sooja. Tellime tee vms. Lõpuks oli kell juba jõudnud kaks päeval. Selleks ajaks saime endale teha hotelli Check-in'i ja tormasime kohe tuppa. Ligunesime koos soojadušši all pikalt ja lõpuks läksime voodisse.
Hotell oli ise päris muhe.

Maksime kõigest kolmkümend kolm naela, selle hinna sees oli meil: voodi, pesemisvõimalus, vets, kööginurk, telekas. Päris vahva ja rahul olime iseendaga. Voodi oli muidugi häiriv. See madrats oli nii ära magatud, et keskel oli nagu muna mägi ja ääred olid täielikud lohud.
Magasime õhtuni välja, lõime luugid lahti, natukese vaatasime ringi ja jäime jälle magama.
Täna (teisipäeval) ärkasime ilusti üheksa hommikul üles ja läksime Inglismaa pealinna Londonit avastama. Tegemist on ikka väga ilusa linnaga. Kultuur, ehitused, paigutus - kõik on lihtsalt imeline. London ise on väga puhas linn, seda ei anna selle Manchesteriga võrreldagi. Pidasime maha pika jalutuskäigu, pildistaisme. Nautisime üksteist enda pika pahandusrohke seikluse sees lõpuks. Täielikud turistid!

  Aston martin

 Löön minema selle ratta!

Jõudsin siis Londoni algset struktuuri või linna külastada - Tower of London. Uhke ja huvitav, kindlasti soovitan kõigil sinna minna! Huvitav giid oli, ei anna eestlastega võrreldagi.


Päev jõudis juba õhtusse ja saimegi nautima hakata õhtust Londoni:

Nüüd pole mul muud üle jäänud kui lennujaamas veeta üks meeldiv öö ja seada sammud lennuki peale! Ostsin endale mõnusalt rämpstoitu kah, et ootamine ei oleks nii igav:

 Ja muidugi kuidas ma saan üldse tulla Inglismaalt ära ilma kohustusliku pildita?

Põrumine: hea või halb?

Jõudsime siis otsusele, et tuleme tagasi Eestisse. Alati saab kõike alustada otsast peale ja korralikult.Saame õppida enda vigadest, mis teinud oleme. Kõik mis siin kogetud, tuleb tulevikus kasuks. Olen kolm päeva siin olnud, arvate juba, et nii vara andsin alla.. Enda kaitseks võin öelda, et tark teab, millal tuleb alla anda. Ma nägin kiirelt ja tegelikult ära, kuidas see süsteem siin töötab. 

Kõik tudengid, nad käivad kooli ja kodu vahet ainult. Hetkel, kus me ööbime - ühika taoline maja. Siin näeb kõik ära, kuidas nad tulevad koju, oma tuppa ja hakkavad päev läbi seriaale vaatama. Päris huvitav elu või mis? Ühikas ise näeb välja nagu laeva kajutid:

 

Kõik piletid on meil ostetud, üle on jäänud nüüd need välja printida. Otsustasime, et mis siis ikka. Ma tahan näha selle riigi paremaid külgi kah. Plaan on nüüd lihtne, teeme sellest endale väikese turismireisi - sammud Londonisse. Saan ära näha siis selle riigi pealinna. Siis võin öelda teistele kah, et olen ära näinud Londoni. Küll võib olla uhke tunne.

Siin.. Suurepärases Manchesteris olles, olen tähelepannud paljusi asju. Üritan need siia välja kirjutada ja oma mõttemaailma jagada:

Inimesed ei austa üldse enda kodulinna. Prügikaste kui selliseid siin põhiliselt ei eksisteeri!! Nätsuplekid on maas, prügi lambiselt kusagil vedeleb jms. Linn haiseb, kui on päikese paisteline ilm, siis päike linna sisse ei jõuagi, kuna kõik ehitused on nii kõrvuti ja kõrgeks ehitatud. Siin lihtsalt ei tee väga vahet, kas on päike või mitte.

 Niimodi nad siis austavad oma linna: tegin põhiliselt ühe koha pealt pilti.

Siin on näha, milline on siis mingi suvaline urgas, kui korraks keerad peatänavalt maha. Mitte milleski ei saa tegelikult siin aru ju?

                                                                           

  

Kliimast siis nii palju, et siin on mingi 0-4 kraadi sooja aga see on ikka tegelt päris külm. Seda saab võrrelda mingi -5 kuni - 10 kraadiga. See õhuniiskus, mis õhtul maa peale langeb, see on päris selline külm, see tungib kuidagi luudesse ja ainult lõdised. Kuigi seljas on samad riided nagu Eestis. Kohalikud käivad üldse särgi väel või siis neiud... ei tahaks nii päris neile öelda, kannavad miniseelikuid jms. Suht kohutav, täheldasin seda kah, et kurat need briti tüdrukud on ikka jubedad. Üle ühel eksisteerib topeltlõug ja aksent on kah nii kole, selline litsakas.

Miks neil topelt lõuad on ja niisama paksukesed? Noo britide arust on näiteks loogiline see, et "Low fat" jogurt ongi nüüd low fat, tegelt on see hoopis 1.5% rasvasisaldusega. Seega meil eestlastel ja neil britlastel on vist veits teist sugusem arusaam rasvavabast?

Siin linnas on lihtsalt omad süsteemid, milles ma ei tahaks mitte kunagi enda elus osa võtta. Kuigi ma võin öelda, et see kõik on positiivne kogemus. Õppisin, et sõbrad, töö jms. sellel on kõigil suur väärtus. Enne sa ei õpigi seda austama, kui sa nii ei tee. Jätad kõik asjad selja taha ja hüppad peadpidi teadmatusse, et saada korralikult kaikaga pähe ja mõtlema hakata. Mõnedel on vaja teha nii nagu minul näiteks. Ma ei kahetse seda, pigem mõtlen positiivselt ja olen uhke, et midagi sellist sain kogeda. Hea meel on see, et suudame sellest teha veel korraliku turismi reisi. Hostel, piletid jms on kõik olemas, seega ei pea millegi pärast muretsema, hetkel toimub pakkimine ja siis õhtul hilja läheme bussi peale, kus magama ja ärgates peakski paistma Londoni tuled.

Sain ära proovitud veel birit õlu. Nad teevad ka midagi säärast nagu meil "Jõuluporter". Maitse oli neil küll suht üksühele.

Postiivne siin Manchesteris oli see, et ma lõpuks tutvusin päris inglastega. Nemad on tõesti positiivsed ja nad ei mõistnud meie otsust hukka, kui ütlesime, et lahkume. Nad täitsa mõistsid seda. Väga positiivsed inimesed. Hämmastav oli näha, kedagi sellist siin linnas. Mis on tegelikult mitte Manchester vaid Mustmasendus, ütleksin mina. Kui tulete kunagi UKsse siis vältige seda kohta. Võib teie arvamuse kõik ära rikkuda. Pole see UK midagi selline uhke ja vahva, äge ning kihvt koht, nagu enamus räägivad. Julgen öelda, et meie Eesti on ikka igati pidi üle sellest siin. 

Inglased on vist saanud inspiratsiooni vene arhitektidelt: 

 Selline vaatepilt jääb siis kui peateelt vaatad Manchesteri Ülikooli poole.

Lähen nüüd asju pakkima. Kirjutan järgmisena siis juba Londonis.

Võimalused?

Oleme kaks päeva käinud ringi ja otsinud endale korterit. Paar korterit olid täitsa elatavad aga selles hinnaklassis olid kõik nii jubedalt kitsad. Saan aru, siia linna tuleb siiski kaks miljonit inimest ära mahutada. Otsinud oleme nii kortereid kui töö kohti. Mitte kummagiga pole vedanud. Töökohad on raske saadavat ja elamiskohad on sellised, et kui tahad, siis meid kui välismaalasi ei usaldata, eelkõige töötuid ja õpilasi. Põhiliselt üks kortert maksab: sissemakse + kuue kuu rent. Kokkuvõttes võin öelda, et maksad orjaks ennast siin. See linn kui ise on ikka puhas peldik, mitte midagi ei kutsu mind siia. Inimesed on rõõmsameelsed, kui nad teevad tööd, see ongi ju nende ülesanne, et rõõmus olla. Tänaval longivad vastu, lohistavad jalgu, vahivad maha ja meel kurb. "Miks?" küsite.. ma jään vastuse võlgu aga ma oskan öelda, et see linn on industriaal linn. Keegi tegelikult ei mõtle sinule vaid iseendale. Kedagi ei huvita, kas sa elad või oled surnud. Kuul pähe rahva keskel, mitte kedagi ei huvitaks. Suht jube on ikka elada sellises linnas kus on kaks miljonit inimest. Töö otsimine on kah nii, et nendest kahest miljonist otsib oma poolteist tööd ja sellest pooleteist miljonist on umbes miljon just need, kes on välismaalased, neegrid või muud rätipead. Töö kohti ei jätku kah siia inimestele. Linn ise on kah nii suur, et elusees ei jõua sellele ringi peale käia. Jube ja kohutav linn. Kui te pole kunagi Manchesteris käinud ja olete arvanud koguaeg, et Inglismaa on ilus - nii nagu mina arvasin, siis tulge käige siit korra läbi. Julgen tunnistada, et te enam ei arva sedasi.
Tuleb tunnistada, et isegi Eesti sõjaväe kasarmud, linnak on kah ilusamad kui see linn. Kohutaaav!!!
Igas tahes võimalused on järgmised:
Kas tulla tagasi või jääda siia?
Faktid: Kui tuleme tagasi, saame kindlasti kõigilt peapesu jms. Mis siis sellest, see pole teiste asi, mida teeme, tulge ise korraks siia samasse seisu, siis näeme, kaua vastu peate. Tagasi tulles jääb meil mingigi osa finantsist alles. Vanemad ei pea muretsema ega kannatama - rahalise poole pealt. Tagasi tulles, saab kõik otsast peale alustada. Korralikult, kooli minekud jms. Tasuta kohad jne. peaks siin kohal olema juba garanteeritud.
Kui me jääme siia, siis riski peale. Üle poole finantsist matame mingi ühikatoa peale, kus tohib reeglina ainult üks inimene elada aga elame kahekesi. Riskime sellega ja ootame, et tööd leida. Ühika toa saame teha ainult kuue kuuse lepinguga, seega peaksime, siin kuus kuud olema. Kindlasti töö leidmine pole see, et tuleb järgmine või üle järgmine nädal, võib minna kuid. Seega peame elama võimalikult säästlikult ja odavalt, et ära elada.
Reaalsus on see, et siin linnas elades ei tunne me kumbki ennast õnnelikuna. Miskit ei kiirga ega näita meile, et siin peaks olema mingit kübemedki positiivsust. Me peame nägema rasket, rasket ja väga rasket tööd, et ära elada ja vanemate finantse. Kuna kardan, et jookseme enda omadega lihtsalt tühjaks. Kas on üldse mõttet niimodi piinata ennast? Kui tead, et tegelikult saad uuesti alustada, kaotad aasta aga võidad elukogemuse, mis jääb pikaks ajaks meelde?
Fakt on see, et siia on raha peale materdatud, see ei lähe kergemaks. Mõelge ja otsustage ise, mis teeksite sellises olukorras.

Esmamulje

Hommikul üles ärgates, käisid mõtted ainult lendamise ümber. Esimest korda elus siiski läksin lennuki peale. Pakkisin veel viimased asjad korralikult ära, sõin kõhu täis. Kedagi peale minu kodus polnud. Polnud ka kellegiga siis hüvasti jätta. Jätsin siis ainult enda jänesega hüvasti. Lennujaamas käisid kah asjad kiirelt, kohver kaalu peale ja tuld. Läksime siis ootama, millal värvavad avatakse. Ryan-airiga peab paraku kõndima pikalt kõige tagumise värava juurde ja siis takka veel all ootama väljas. Küll oli lõbus. Tormasin siis ees lennuki peale, et nabida parimaid kohti. Pressisin enda käsipagasi ülesse ära ja jäin ootama pingsalt. Alguses tekkisid väikesed viivtused, kuna lund sadas ohtralt, oli vaja tee puhtaks lükata. Lõpuks anti märku, et võime lendama hakata. Süda hakkas kiiremini põksima, ei osanud aimatagi, mis tunne võib siis olla see õhku tõusmine. Mälusin nätsu nagu viimane oblikas, haigutasin, neelasin – uskuge sõbrad, ma võtsin kõik teie nõu kuulde! Mul ei läinudki kõrvad lukku! Peatselt olimegi pilvede vahel ning mõne hetke pärast juba pilvede peal. Midagi väga ei näinud kui ainult pilvi.

Olime juba Suurbritannia kohal. Uskuge või mitte, seal oli päikeseline ilm ja selge taevas. Nägin seda kõik võimast UK’d kõrgustes. Täielik ront raisk! Metsa kui sellist pole ollagi. Linnad olid kah imelikude kujudega ja enamus olidki punamütsikeste omad. Hunniku viisi ainult punaseid katuseid ajasid taga. Ma ei saanud arugi kui üle Londoni olin lennanud.

 Paljud mainivad, et maandumine pidi oleme hullem kui tõusmine. Väidan nüüd küll vastupidist. Ma nautisin maandumist küll kõvasti rohkem kui tõusmist. Hea rahulik maandumine ilma mingite probleemideta.

Tahtsin lennujaamas ja igalpool pilte teha aga polnud aega. Nii pea kui lennuk maandus, pidime jooksma bussi peale. Pilet maksis 1.60£ nägu. Buss viis meid siis rongijaama. Rongi piletid on reeglina seal suht kallid, kuid internetis uurisime, et mingi 20-30£ oli üks. Pärast kui koha peale jõudsime, siis oli hoopis 64.40£ seega ostsime oludesunnil kaks piletit ja jäime ootama rongi. Rong sõitis meil ühe vahetusega. Vahetus vahel oli meil kakskümend minutit aega, seega käisime ja ostsime endale midagi hamba alla. Paar võikut ja muffin + poolene vesi  oli kusagil 12£ kanti. Pole lihtne ega odav see elu siin.

Asusime viimase rongi peale, mille lõpppeatus oli Manchester. Väljas oli kah juba kõik nii pimedaks muutunud, et oli raskusi arusaada üldse, kus kuradi kohas me asume!? Ega mingit paanikat väga ei teinud, ei osanud pigem teha, kuna pea oli nii palju erinevaid mõtteid ja tundeid täis.

Kõik võimase Manchester või kuidas siis kutsutaksegi: „Greater Manchester?“ Jah, sedasi. Esmamulje jäi algselt hea, rongijaamast välja liikudes panin tähele, et iganurga peal on mingi väike pood. Kas arvutiparandus poed, toidu vms. Iga teine koht oli muidugi McDonalds, Subway või Burgerking.

Nalja pakkusid muidugi enamus nimed ja tegelased seal eesotsas. Nimelt enamus teenindajad on mingid araablased vms mustanahalised. Ei oskagi aimata, kuidas nende äri edeneb. Kui olime jõudnud enda ööbimiskohta, siis esmamulje oli ikka juba täitsa kehv, sellist urgast ja paska ma küll ei oodanud. Ruum on ise mingi kaks korda kolm meetrit lai, vaip maas, mingi vangla valgustus, akendel on rippkardinad – täiesti jubedad. Paha hakkas. Pika peale hakkas hoopis tungima minusse masendus. Ma jäin mõtlema, et mis asja ma teinud olen? Ma olen loobunud kõigest, et tulla mingisse kuradi pärapõrgusse, täieliku pasahunnikusse, kus üleühe on neeger, rättpeas või asiaat. Kurb hakkas, jäin mõtlema, et ega see Eesti ise ikka pole mitte mingi halb koht. Meil on metsad ja noo.. venelased, küll need kannatame ära. 

Antud hetkel oleme oma asjad ära toonud, nii palju kui meil neid oli ja oleme valmis võtma vastu järgmist päeva. Plaanis kiirelt enda elamine hankida ja töö. Tõesti kuna mul pole enam mitte midagi kaotada, olen nõus kas või koristajaks minema. Kuhugi rahulikumasse paika.

Eel? Viimast korda, ning suund pahandustesse.

Kaks eelnevat päeva on olnud väga värvi- ja tegevusrikkad. Sai palju ringi asjatatud, kuid tunnen, et ka palju jäi puudu. Mis siin ikka, elu on selline, sa ei jõua ega ei saa ka teha kõike, mis tahad. Pead oskama valida ja võtta seda, mida võtta annab, mis tundub sinu jaoks parem.
Eelneval päeval sai ärgatud hommikul mõnusalt üles, tegin võikusi ja praadisin pannil kergel leegil. Tundsin kuidas tuli õrnalt kõrvetab saiakest, mis on aasetatud pannile ja ootas juba võimalust minu suhu lipsata. Pole ammu olnud selliseid päevi, mõnu, rahu, vaikust. Väljas ei olnud kah enam koerailma ning piisad olid muutunud helvesteks. Ilus ja rahulik. Muidugi vahtisin poolepäevani sarja, eks too ole kah päris sõltuvust tekitav aga samas huvitav. Tirid alla jälle uue osa ja uue ja uue jne. Lõpuks paned tähele, et terve päev on maha magatud, parandan.. vahitud. Minul aga õnneks nii ei läinud. Kella kahest lõunal oli juba sünnipäevalaps linnas. Jäänud muud üle kui siis riided selga, viks ja viisakas, ning välja. Otsustasime siis minna kohta nimega Tommi Grill. Meiega ühines neiu, jõujunn ja lõpuks tuli spartlane oma neiuga. Seltskond oli väga äge ja rahulik. Sellist koos istumist olen ammu oodanud. Väsinud kõigest sellest pidutsemisest jms. Tahan lihtsalt rääkida lähedaste ja sõpradega. Sünnipäevalaps polnud ka mingi kade poiss ning hoidis silma peal, et kõigil oleks oma potsikud jooki täis. Vahepeal käis neiu ja sai kokku oma õega - hiljem tuli ja ühines uuesti meiega. Mingi hetk sain aru, et neiu on väsinud ja ka mina ei jõudnud enam seda õlle kurgust sisse valada. Kui kella vaatasin, siis oli kell juba üheksa õhtul. Päris palju teine, otsustasin siis, et lõpetame ja läheme koju. Hambad puhtaks ja magama ära.  Öösel ärkasin üles, kõht keeras ühte- ja teistpidi. Peatselt tundsin, et ega see raibe mulle enam rahu ei andnud. Läksin siis vetsu, kus osutasin hakata tegema raskemat häda. Kuid ei jõudnud paska potti lastagi, kui tundsin, et tungib ka läbi kurgu, pidin siis kiiruga ümber keerama ja jälkusi oma kurgust välja laskma. Muidugi lendas ropsi ribana laiali potti, otse värskelt välja töödeldud pasa peale. Jube!! Väga kehv oli olla, tõmbasin vee peale, nuuskasin veel kartuleid ja muid koletisi ninast välja ja läksin tagasi magama. Ei tundnud ennast kuidagi hästi ikka.
Päeval kui ärkasin üles, ega siis ei olnud ikka üldse inimese tunne, pool päevast magasin maha. Otsustasin siis käia vahepeal pangas ja enda limiite tõsta. Midagi keerulist see ju pole aga võta näpust. Teenindaja oli selline vihane ja opakas natukese, kukkus kohe ründama, kui midagi mainisin või küsisin. Tont selline raisk. Igastahes sain kella kuue õhtu paiku kokku sõpradega. Läksime bowlingut mängima. Päris vahva oli: esiteks see seltskond oli väga meeldiv. Olen tähelepannud, et mul on väga erinevatest seltskondadest sõpru aga ma pole neid kunagi nagu omavahel kokku viinud, seega pean erinevatega kokku saama, mitte tegema ühise istumise. Pole hullu, on ka kehvemaid olukordi. Teiseks: Ma ei uskunudki, et ma oskan bowlingut mängidagi. Suutsin isegi paar korda kõik pudelid pikali suruda.
Hiljem läksime siis edasi pizzat sööma. Tallinnas on erinevaid kohti ja erinevat sorti pizzasi. Tõdesin ja kardan, et julgen ka teiste eest kosta, et see kus käisime. Seal said väga hea hinna ja kvaliteedi suhte. Soovitan kõigile: Pizza Americano.
Muidugi tegi ka see südamele head, et inimesed, kes on üksteist pikalt otsinud, on lõpuks leidnud üksteist. Eks nad ise teavad, kellest räägin, kui seda loevad.
Kõik oli hea, kõiki oli hea näha. Kes tegid kingitusi, kes on pildina alati minu mälus. Jään teid kõiki kindlasti igatsema ja mäletama. Suhtleme nendega, kes tunnevad ja näevad, et vajadust on suhelda.
Tänan selle pildi eest, mida mulle kingiti bowlingus. Tänan teid kõiki, kes tulite ja aitasite minu viimased päevad rõõmsaks ja muhedaks muuta.
Aeg liigub nii palju, et tuleb sukelduda raskustesse.

Tean seda, mida on mulle öeldud ja võtan sellest õppust. Kui oled kaelani sita sees, siis ära lase pead norgu, muidu oled üleni sita sees.
Tunnen, et see mis ma teen, seda tuleb nüüd teha, sest see annab tulevikule järgmised teed ette.

Nädalavahetus

Pärast raskeid ja emotsioonirikkaid tunde saabus see kõik võimas nädalavahetus. Aeg kus saad puhata, lõbutseda, täis juua, tantsida, peksa anda või siis rõõmuga vastu võtta. Teate küll...
Nädalavahetuse viga on see, et kui sa lõbutsed, lällad, möllad, jood jms. Siis seda nädalavahetust nagu polekski olnud. Reedel hakkad sujuvalt asjaga pihta, jõuad laupäeva vara hommikuni välja. Koju saabud alles mingi 9-10 vahel, maani täis, maa ja taevas on saanud üheks ja kujutled ette, et iga järgmine, kes vastu tuleb, sõidad üle temast. Tunned seda suurepärast ja maagilist jõudu endas. Reaalsus aga on hoopis selline, et ärkad kella 20-21 ajal üles, mitte midagi ei mäleta, paha olla, tõsine joogijanu. Mõtled, et oled rongi alla jäänud ja ei suuda enam üldse liigutadagi ennast. Kas pole mitte vahva? Jõuad siis jälle ebatavaliselt hilisemal ajal magama ja oppaaa!!! Ongi pühapäev! Kogu sinu suurepärane nädalavahetus saigi hästi veedetud ja läbitud ning ei mäleta sellest mitte ühtegi grammi.

Minu oma tegelt edenes paremini, kui see, mida teile kirjeldasin.. Tõesti, jah, aasta tagasi olid enamus minu nädalavahetused just sellised nagu ma kirjeldasin.. Kuid seekord läks juba teisiti, missest, et hetkel veel täiesti pühapäevane päev.
Reedel pärast tööd oli täitsa hea olla. Mõtlesin, et kas just võitsin, vedas või läks kõik hästi. Mingit kahetsus või kaotus tunnet küll töö pärast polnud. Alati on võimalik saada paremaid kohti, kui oskad küsida. Koju jõudes ei olnud mingit tuju istuda või passida. Tahtsin välja minna ja niisama kas või jalutada. Tirisin siis neiu kaasa ja käisime vanalinna avastamas. Muidugi siin Eestis või siis Tallinnas oli ilm ikka üsnanärune. Käisime mõningates restodes või kohvikutes sees aga jah. Siin vanalinnas kõik nii tohutult kallis, et jube. Ei ole just mingi kitsi raha suhtes aga 5.90€ kohvi eest ei ole küll normaalne. Käisime kontrollimas Harjumäe liumäge. Mul ammu olnud suur isu uisutamise vastu. Ei mäletagi viimati, millal suutsin uisutamas käia, Pärnus vast oligi viimati kui käisin, siis olin päris väike jupats. Praegune Harjumägi oli isegi täitsa OK konditsioonis. Viga oli selles, et jõudsime sinna alles, siis kui juba uksi hakati kinni panema, seega ei jäänud mitte midagi muud üle kui lihtsalt vaadata, mis seisus jää oli. Üht äkki kerkis mõte, et tahaks midagi süüa ja nägime Americana Pizzat. Pole seal kunagi käinud aga hea pizza oli küll. Hind täitsa mõistlik, kogus hea ja lisandid suurepärased. Soovitan soojalt!
Laupäeval ärkasin üles ja otsustasin, et nüüd on aeg minna uisutama. Kutsusin siis sõbra kah kaasa, kellel jalg vigane ja muidu üldiselt sõjaväes.. Motivatsioon maas kutil. Ei ole hullu, läksin siis koos neiuga. Täitsa vahva oli. Mingil imekombel ma isegi endaarust oskasin uisutada. Pärast kolmveerand tundi sääl jääl oldud otsustasime, et läheme siis kuhugi istuma. Tiirutasime ringi ja leidsime St. Patrick. Suure-Karja oma. Nooo... see koht on täitsa alla käinud. Minu arvamus sellest läks igastahes alla igasuguse arvestuse. Väljas oli täitsa ladna ilm, sipa külm. Mõtlesime siis ilma pikema jututa, et võtame glögi. Müüa vastas selle peale: "Glögi ei saa kuna mikrouun on katki." Ma jäin sõnatuks. Mis mõttes?! Tehke siis kurat pliidi peal kiirelt potis valmis max. 5 minutit ja kõik. See selleks, läksime võtsime endale siis iste kohad, pubi ise oli suhteliselt tühi. Kohti jagus aga kõik kohad olid nõusi või muid musti asju täis. Otsutasime siis võtta ikkagi ühe koha ära, teenindaja koristas seda ikka üle 10 minuti. Unustas vist täitsa ära vahepeal. Samal ajal läksin sinna ja tellisin endale vaadi siidrit. Muidugi läks sellegagi aega, kuna vaat sai tühjaks ja tuli ära vahetada. Hea küll... kannatasin ära ja sain, mis tahtsin. Sain 1=2. Huvitav, miks? Siider ise oli isegi suht hapuka maitsega ehk siis hakkas säilivus aeg vast lõppema. Tere, tore, masendav koht juba. Lõpuks mõtlesin, et helistan sõbrale ja kutsun tema kah siis pubisse aga oh näe imet!! St. Patrickus pole isegi levi!! Noo kuulge hallo!!! Mis selle kohaga juhtunud on? Täiesti pask, jube ja mõttetu teenindus. Peldikus ei tule soojavett ja mingit alkarid on kõik täis kusenud. Tervist viisakus? Jube, panime sealt kiirelt tuld ja läksime sõbra juurde sauna. Sealt suundusime siis hiljem veel tartu mnt. piljardisse ja koju magama ära.
Pühapäeval (täna) ärkasin üles ja hakkasime tegeme pannkooke, muidugi tahtsin elus esimest korda ära proovida siis pannkoogi flipimise.. (viskamise, ümberpööramise?) panniga, tuli isegi välja, äge! Nüüd ei jää muud üle kui seriaale vahtida, midagi sipa nokitseda, õpida, koristada ja lihtsalt puhata.
3 päeva veel jäänud seikluseni.

Vahest tuleb ka teha lollusi:

Viimane tööpäev SIIN.

Eile sai käidud poes - ostsin näksi ja kommi tööle. Täna varakult üles ärgates kõikusid juba mõted siiski 9. jaanuari ümber. Ei olnud mingit isu ega tuju üles ärgatagi.Peatselt hommikused tegevused lõpetatud ja vutt vutt rutuga siis tööle ajama. Kohale jõudes, suundusin otse joones kööki, kus siis lõin oma seljakoti lauale. Saatus oli muidugi samal ajal irooniaga kööki toimetanud ka firma ülemuse. Ehh, ega siis midagi, rõõmsalt tervitasin teist ja soovisin talle head päeva. Ise askeldasin kandikute jms. paigaldamisega. Panin kõik kommid ilusti, küpsised ja ka soolast näksi. Tundsin, et noo nüüd peab see küll peale minema.

Pole kunagi elus niimodi töölt ära tulnud. Polegi ju mingit õiget töökogemustki kui sellist. Mida aja jooksul õppinud olen ongi see, et kõik, kes siit lahkuvad, toovad midagi. Pole ka mina mingi rikas poiss aga see eest võin ikka midagi head ja mõnusat tuua. Väike ja hea suupiste toob ikka hommikul naeratuse suule. Siiski idee ja teostus loeb, mitte füüsiline väärtus.

Unise peaga lasin ka sildi välja printida, mille hiljem ära viskasin. Miks? Noo alguses mõtlesin: "Sähh! Ei taha rohkem mulle juurde maksta, lugega siis viisakalt!!". Sildil oli kirjas:"For the end of My create successful career in AME".

Võite nüüd muidugi ise ära arvata, miks ma selle sildi pärast tunni möödumist ära viskasin. Käisin sealt mitu korda mööda ja mõtlesin, et oota... miskit on ju valesti? Jõudsin otsusele: "ahh, persse, ma ei viitsi uut tegema hakata" ja viskasin minema. Las siis olla kõigil hea päev.
Jõudsin juba SIIN köögis ka inimestega natukese juttu teha. Olen imestanud, et nii lühikese ajajooksul olen siia töökeskonda tegelikult väga hästi sisse sulandunud. Muidugi on siin väga palju erirahvuslasi ja eneseväljendamisega tekib raskusi. Kõik hoiavad nö. omadega kokku aga lõppkokkuvõteks oleme ikkagi kõik SIIN, et pingutada ühise eesmärgi nimel. Pika jutustamise käigus sain teada, et nii mõnigi on käinud Inglismaal tööd tegemas. Üks rääkis siis mulle:"Käisin suure BUUMi ajal otsimas tööd, esimesed KOLM kuud pidin täiesti oma rahadega ära elama. Korteri kui sellise asja üür oli kohutavalt kallis. Pärast kolme kuud, sain tööle ja asi hakkas minema ladusalt. Inglismaal on elu muidugi kallis. Aga soovin sulle jõudu ja edu. Selliseid asju peabki kogema". Väga ilusti, hästi öeldud. Olen kah juba kohutavatel moel saatnud CVsi ja Cover Lettereid aga näe, mitte ühtegi vastust! Eks sellised asjad ikka demotiveerivad aga peab siiski hoidma selgroogu sirgelt ja edasi püüdma.
Igal ühel on jutustada omad lood aga saagem aru, et inimesed on erinevad. Kõigil meil on omad jutud ja lood olemas, kõik me oleme erinevad ja kõigil meil veab erinevat moodi. Julgen ausalt öelda, et ei ole minul elus rahaliselt vms. vedanud. Kas see ongi õnn, mida ma otsin? Ei, mulle meeldib see ,et juba 20. aastaselt olen kogenud korralikult asju ja tegevusi, mida mõni 25. aastane pole näinud ega teinudki. Silmad suured ja kõrvad avaril kuulab, imestunult, mida ma räägin.
Õnn ei ole see, et oled rikas ja võid endale lubada, mida tahad. See pole mingi kuradi õnn. Minu jaoks loeb: armastus, perekond, usaldus armastatava inimesega, kogemused. Raha on väärtusetu kõige selle kõrval. Kõlan nüüd tõesti nagu ma ei tea, mingi romaani kirjanik vms. soiun sama teksti, mida tuhanded ja tuhanded inimese teavad ja räägivad. See blogi ongi siin selleks, et saan kõik enda mõtted ja tegevused siia koondada, endalgi pärast täitsa vahva ja huvitav lugeda, et mis ma nüüd olen suutnud siia kirja panna.
Köögist väljudes, jõudis siis SIINSE firma personali juht tulla minu juurde, paber näpus: "Näe, võid minna koguma allkirju". Tuli siis lõpetuseks koguda enamus firma alamjuhtide (kui nii võib nimetada) allkirjad, et kas olen tagastanud vara või ega mul ei ole nende ees mingeid võlgnevusi. Õnneks või kahjuks tean, et mul ei ole mingeid võlgnevusi teiste ees.

Hakkasin siis pihta kogumisega. Kogumise käigus sain räägitud nii mõnegi juhiga. eks neil ole kah kurb meel, et ära lähen. See on elu. Seal hulgas üks töötaja sõnas: "Nagu koonduslaager, kõik noored lähevad ära."
Eks see nii ole jah. Tänapäeval firmad tahavad isikutelt rohkem kui pakuvad.
Tunnistan, et mul ei ole siin töötamise vastu mittemidagi. Inimesed ja keskkond on hea. Palk ja töökoormus ei ole omadega vastastikuses suhtes.

Ahh, kurat, mida ma ikka halan!
Elu ilus ja elu valus! Tuleb liikuda edasi ja vaadata, mida elu pakub. Tean, et hätta ei jää. Alati on võimalus taganeda aga see on argpükside oma.

Link: http://www.tallinnapostimees.ee/1092338/tallinna-joulutervitusele-kulus-ule-80-000-euro

Pole ainus, kes viriseb ja ingub enda tulemuste ja soorituste üle.
Samal ajal kui halan. Suudab meie kõigi suur lemmik Savisaar teha 80 000€ jõulutervituse. Mis minu arust on ilge ja täiesit jube vaadata. Inimene võiks aru saada, et tema valitsus aeg, kui selline on läbi. Mul on häbi kõigi nende poliitikute jms trullade ees. Ongi hea vaheldus minna välisilma nautima, kus sa ei pea kuulama, kuidas üks sõimab teist seal eesotsas. Eestlase parim toit on teine eestlane ju.
«Sellise video saab kasumlikult teha 5000 euroga, okei, paremal juhul õnnestuks ehk 10 000 kah küsida, kui maksjal raha on ja pakkumine hästi sõnastatud. 32 000 eurot on üüratu summa, suurfirmad tellisid enne masu sellise raha eest sisuliselt mainekujunduslikke lühifilme.»
Masendav. Ühes mõttes on tore ära minna, ühes mõttes halb.
Sõbrad, teid jään igatsema. Kindlasti tahan ja ootan nii mõnegagi kokku saada enne ära minekut.
Jõudu ja jaksu!

Vahi, kus on nüüd kepikunn!!

Hommik ilus, kõik on helge, puudub päike. Mõnus olla, kohvi sees. Tööl pole kah midagi hullu veel toimunud, nii mõningadki nipet näpet tegevused ja abistamised. Kõik paistab korras olevat. Tõotab tulevat hea ja kerge päev. Eelviimane päev siiski siin firmas tööl. Saan siis paar päevakest puhata ja panengi tuld - seiklustesse ja raskustesse.
Ülemus tuli tööle kah hiljem. Koguaeg kurdab oma tervise üle või siis, et kui palju tööd on. Tegelt on ta muhe ja äge vend. Kuigi ta võiks teada, kui kuradi demotiveeriv see on kui ta tuleb ja ütleb, et palju tööd on!
Päev hakkab juba vaikselt lõunasse jõudma ja saangi vaikselt hakata nosima oma lõunat.
Võta näpust, mida kuradit mu silmad peavad nägema.

Link: http://www.elu24.ee/1090914/heimar-lenk-arvab-et-sepp-ja-avandi-on-pervertidena-elus-ilma-jaanud-mehed

Ei ole just eriline elu24 külastaja aga noo... Heimar Lenk. Mul ei jätku sõnugi...
Kas ta tõesti peab ennast kellekski? Poliitik või asi. Nüüd kukub teine sõimama Eesti teatri,tele ja kultuuri maastikul tegutsevaid noori - Märt Avandi ja Ott Sepp. Halloo! Mis kuradi tunne jääb, kui loed järgmist: "Minu soovitus: mehed minge kõige pealt naistesse, püüdke seal rahuldust saada ja alles siis tulge telefirma kaamerate ette." Kirjutas Heimar Lenk.
Oodake nüüd, pean seedima sellist rasket paska. Andke andeks aga seda on juba tõesti raske kommenteerida.. Mis kuradi mõttes peavad noored naistesse minema ja rahuldust saama, et pärast kaamera ette tagasi tulla?! Pigem räägib Heimar endast. Kade väikemees, kellel prillid kordagi peas korralikult ei püsi. Ohib ja ähib nagu oleks mingi täkk. Ma olen enam kui kindel, et Heimar pole elus nii palju oma tilli kah näpinud, kui Ott Sepp naisi saanud. Hale mõelda ja vaadata, milline on Eesti poliitik. See ju ilmselgelt peegeldab, et iga teine, kes plärtsub suust puhast sitta välja, saab riigi etteotsa.
Heimar mainib: "Ott Sepp ja Märt Avandi vist tunnevad ennast küll andekaina, ja kindlasti ka nad seda on, kuid minu meelest kahjuks vaid selle huumori kõige madalamal tasemel."
Kulla kallis Heimar, palun vaata seda elu24 postitust korra läbi. Loe oma blogi ja mõtle.. Kas see, mis sa nüüd kirjutasid tundub loogiline või mitte.
Siia siis väikest infot Heimari kohta:
http://publik.delfi.ee/news/inimesed/heimar-lenk-unistab-blondiinist-valges-autos-ja-vesistab-ilusate-filmide-peale.d?id=65271810

Paneks nimeks: Heimari kurikuulus huumor!

Lööge otsingusse lihtsalt Heimar Lenk. Vastuseid tuleb nii, et tapab.

Müts maha Oti ja Märdi ees. Saite naelapeale pihta. Heimari onu (Onu Heino) on nüüd närvis ja vihane. Tublid!

Ajend

Noonii, lubasin küll endale, et hakkan pihta blogimist 9. jaanuarist aga võta näpust. Tööl on nii kohutavalt igav ja surm, seega kuidagi peab aega parajaks lööma..
Nagu uus aastaga kombeks tulevad uued soovid ja tegevused, põnevust ellu - ütleme nii. Seega pakin ma asjad ja panen tuld Manchesteri poole. Kaasa võtan ainult seljakoti, kuhu sisse mahutan nädala varuga riided ja kõik. Finantsi on mul arvatavasti piisavalt, et kuu aega seal vabalt ära elada, seega pean kiiruga sealt töö leidma.
Plaan on muidugi saada töö enda eriala peale. Kui ei õnnestu erialast tööd leida, siis tuleb kiirelt minna kasvõi koristajaks. Palk on ikka suurem kui mul praegu. Siia muidugi asjakohane laul:

Miskit mind enam ei tõmba siin Eestis. Pere ja sõbrad on ainsad, mis mind siin hoiavad ja see on ka kõik. Ülejäänud on muutunud mõttetuks ja igavaks. Tuleb elule sipa vürtsi lisada, miks mitte siis proovida ja avardada silma välismaailmas.
Kuradi täheteadlased ja muud mõttetu ennustajad on mulle ainult head ennustanud. Parem oleks, et siis kõik hästi läheb!!!
Väike tsitaat kah siis, mis mulle ennustati:

JÄÄR (21.III -19.IV)

Aasta 2013 peaks Jäära jaoks olema igast küljest dünaamiline. Sinu roll perekonnas ja avalikus elus muutub tähtsamaks ning paremaks. Abistad neid, kes vajavad abi. Suhted harmoniseeruvad ning sa leiad enda seest ebatavalise kindluse ja rahu.

 2013. aasta pakub uusi karjäärivõimalusi. Oskad kolleegide ja võimutegelastega paremini läbi saada. Kui pead läbirääkimisi, siis saadab sind sellel aastal suur edu. Ambitsioonid ja eesmärgid on varasemast kergemini saavutatavad. Aasta esimesel poolel tasuks katsetada ametikõrgenduse saamist või nõuda paremat palka. Kui keskendud sajaprotsendiliselt, siis saadki kõik, mida soovid.

Mis aga puudutab armuelu, siis 2013. aasta on selle suhtes üsna keskmiste killast. Ette võib tulla närvilisust ja muretsemist. Kuid kannatlikkusega on võimalik suhteid parandada ning vajadusel ideaalne partner leida. Need aga, kes on abielus, võivad õige suhtumise korral nautida väga hästi töötavat suhet. Sellele aitab kaasa, kui sina ja su partner lükkate erimeelsused kõrvale ning keskendute sellele, mis teid seob.

Rahalises plaanis pead korrektuure tegema. Vaata üle, millele kulutad ning kas need kulutused on ikka hädavajalikud. Otsid rahalist stabiilsust ja saavutadki selle, kui loobud ekstravagantsetest kulutustest.

Tervis peaks 2013. aastal üsna hea olema, sest suhtud ellu stressivabalt ja huumoriga. Aasta keskel võivad mõningad väiksed probleemid ette tulla, kuid vabaned neist kiiresti.

Jääb siis lootma parimat!