Esmamulje

Hommikul üles ärgates, käisid mõtted ainult lendamise ümber. Esimest korda elus siiski läksin lennuki peale. Pakkisin veel viimased asjad korralikult ära, sõin kõhu täis. Kedagi peale minu kodus polnud. Polnud ka kellegiga siis hüvasti jätta. Jätsin siis ainult enda jänesega hüvasti. Lennujaamas käisid kah asjad kiirelt, kohver kaalu peale ja tuld. Läksime siis ootama, millal värvavad avatakse. Ryan-airiga peab paraku kõndima pikalt kõige tagumise värava juurde ja siis takka veel all ootama väljas. Küll oli lõbus. Tormasin siis ees lennuki peale, et nabida parimaid kohti. Pressisin enda käsipagasi ülesse ära ja jäin ootama pingsalt. Alguses tekkisid väikesed viivtused, kuna lund sadas ohtralt, oli vaja tee puhtaks lükata. Lõpuks anti märku, et võime lendama hakata. Süda hakkas kiiremini põksima, ei osanud aimatagi, mis tunne võib siis olla see õhku tõusmine. Mälusin nätsu nagu viimane oblikas, haigutasin, neelasin – uskuge sõbrad, ma võtsin kõik teie nõu kuulde! Mul ei läinudki kõrvad lukku! Peatselt olimegi pilvede vahel ning mõne hetke pärast juba pilvede peal. Midagi väga ei näinud kui ainult pilvi.

Olime juba Suurbritannia kohal. Uskuge või mitte, seal oli päikeseline ilm ja selge taevas. Nägin seda kõik võimast UK’d kõrgustes. Täielik ront raisk! Metsa kui sellist pole ollagi. Linnad olid kah imelikude kujudega ja enamus olidki punamütsikeste omad. Hunniku viisi ainult punaseid katuseid ajasid taga. Ma ei saanud arugi kui üle Londoni olin lennanud.

 Paljud mainivad, et maandumine pidi oleme hullem kui tõusmine. Väidan nüüd küll vastupidist. Ma nautisin maandumist küll kõvasti rohkem kui tõusmist. Hea rahulik maandumine ilma mingite probleemideta.

Tahtsin lennujaamas ja igalpool pilte teha aga polnud aega. Nii pea kui lennuk maandus, pidime jooksma bussi peale. Pilet maksis 1.60£ nägu. Buss viis meid siis rongijaama. Rongi piletid on reeglina seal suht kallid, kuid internetis uurisime, et mingi 20-30£ oli üks. Pärast kui koha peale jõudsime, siis oli hoopis 64.40£ seega ostsime oludesunnil kaks piletit ja jäime ootama rongi. Rong sõitis meil ühe vahetusega. Vahetus vahel oli meil kakskümend minutit aega, seega käisime ja ostsime endale midagi hamba alla. Paar võikut ja muffin + poolene vesi  oli kusagil 12£ kanti. Pole lihtne ega odav see elu siin.

Asusime viimase rongi peale, mille lõpppeatus oli Manchester. Väljas oli kah juba kõik nii pimedaks muutunud, et oli raskusi arusaada üldse, kus kuradi kohas me asume!? Ega mingit paanikat väga ei teinud, ei osanud pigem teha, kuna pea oli nii palju erinevaid mõtteid ja tundeid täis.

Kõik võimase Manchester või kuidas siis kutsutaksegi: „Greater Manchester?“ Jah, sedasi. Esmamulje jäi algselt hea, rongijaamast välja liikudes panin tähele, et iganurga peal on mingi väike pood. Kas arvutiparandus poed, toidu vms. Iga teine koht oli muidugi McDonalds, Subway või Burgerking.

Nalja pakkusid muidugi enamus nimed ja tegelased seal eesotsas. Nimelt enamus teenindajad on mingid araablased vms mustanahalised. Ei oskagi aimata, kuidas nende äri edeneb. Kui olime jõudnud enda ööbimiskohta, siis esmamulje oli ikka juba täitsa kehv, sellist urgast ja paska ma küll ei oodanud. Ruum on ise mingi kaks korda kolm meetrit lai, vaip maas, mingi vangla valgustus, akendel on rippkardinad – täiesti jubedad. Paha hakkas. Pika peale hakkas hoopis tungima minusse masendus. Ma jäin mõtlema, et mis asja ma teinud olen? Ma olen loobunud kõigest, et tulla mingisse kuradi pärapõrgusse, täieliku pasahunnikusse, kus üleühe on neeger, rättpeas või asiaat. Kurb hakkas, jäin mõtlema, et ega see Eesti ise ikka pole mitte mingi halb koht. Meil on metsad ja noo.. venelased, küll need kannatame ära. 

Antud hetkel oleme oma asjad ära toonud, nii palju kui meil neid oli ja oleme valmis võtma vastu järgmist päeva. Plaanis kiirelt enda elamine hankida ja töö. Tõesti kuna mul pole enam mitte midagi kaotada, olen nõus kas või koristajaks minema. Kuhugi rahulikumasse paika.