Viimane tööpäev SIIN.

Eile sai käidud poes - ostsin näksi ja kommi tööle. Täna varakult üles ärgates kõikusid juba mõted siiski 9. jaanuari ümber. Ei olnud mingit isu ega tuju üles ärgatagi.Peatselt hommikused tegevused lõpetatud ja vutt vutt rutuga siis tööle ajama. Kohale jõudes, suundusin otse joones kööki, kus siis lõin oma seljakoti lauale. Saatus oli muidugi samal ajal irooniaga kööki toimetanud ka firma ülemuse. Ehh, ega siis midagi, rõõmsalt tervitasin teist ja soovisin talle head päeva. Ise askeldasin kandikute jms. paigaldamisega. Panin kõik kommid ilusti, küpsised ja ka soolast näksi. Tundsin, et noo nüüd peab see küll peale minema.

Pole kunagi elus niimodi töölt ära tulnud. Polegi ju mingit õiget töökogemustki kui sellist. Mida aja jooksul õppinud olen ongi see, et kõik, kes siit lahkuvad, toovad midagi. Pole ka mina mingi rikas poiss aga see eest võin ikka midagi head ja mõnusat tuua. Väike ja hea suupiste toob ikka hommikul naeratuse suule. Siiski idee ja teostus loeb, mitte füüsiline väärtus.

Unise peaga lasin ka sildi välja printida, mille hiljem ära viskasin. Miks? Noo alguses mõtlesin: "Sähh! Ei taha rohkem mulle juurde maksta, lugega siis viisakalt!!". Sildil oli kirjas:"For the end of My create successful career in AME".

Võite nüüd muidugi ise ära arvata, miks ma selle sildi pärast tunni möödumist ära viskasin. Käisin sealt mitu korda mööda ja mõtlesin, et oota... miskit on ju valesti? Jõudsin otsusele: "ahh, persse, ma ei viitsi uut tegema hakata" ja viskasin minema. Las siis olla kõigil hea päev.
Jõudsin juba SIIN köögis ka inimestega natukese juttu teha. Olen imestanud, et nii lühikese ajajooksul olen siia töökeskonda tegelikult väga hästi sisse sulandunud. Muidugi on siin väga palju erirahvuslasi ja eneseväljendamisega tekib raskusi. Kõik hoiavad nö. omadega kokku aga lõppkokkuvõteks oleme ikkagi kõik SIIN, et pingutada ühise eesmärgi nimel. Pika jutustamise käigus sain teada, et nii mõnigi on käinud Inglismaal tööd tegemas. Üks rääkis siis mulle:"Käisin suure BUUMi ajal otsimas tööd, esimesed KOLM kuud pidin täiesti oma rahadega ära elama. Korteri kui sellise asja üür oli kohutavalt kallis. Pärast kolme kuud, sain tööle ja asi hakkas minema ladusalt. Inglismaal on elu muidugi kallis. Aga soovin sulle jõudu ja edu. Selliseid asju peabki kogema". Väga ilusti, hästi öeldud. Olen kah juba kohutavatel moel saatnud CVsi ja Cover Lettereid aga näe, mitte ühtegi vastust! Eks sellised asjad ikka demotiveerivad aga peab siiski hoidma selgroogu sirgelt ja edasi püüdma.
Igal ühel on jutustada omad lood aga saagem aru, et inimesed on erinevad. Kõigil meil on omad jutud ja lood olemas, kõik me oleme erinevad ja kõigil meil veab erinevat moodi. Julgen ausalt öelda, et ei ole minul elus rahaliselt vms. vedanud. Kas see ongi õnn, mida ma otsin? Ei, mulle meeldib see ,et juba 20. aastaselt olen kogenud korralikult asju ja tegevusi, mida mõni 25. aastane pole näinud ega teinudki. Silmad suured ja kõrvad avaril kuulab, imestunult, mida ma räägin.
Õnn ei ole see, et oled rikas ja võid endale lubada, mida tahad. See pole mingi kuradi õnn. Minu jaoks loeb: armastus, perekond, usaldus armastatava inimesega, kogemused. Raha on väärtusetu kõige selle kõrval. Kõlan nüüd tõesti nagu ma ei tea, mingi romaani kirjanik vms. soiun sama teksti, mida tuhanded ja tuhanded inimese teavad ja räägivad. See blogi ongi siin selleks, et saan kõik enda mõtted ja tegevused siia koondada, endalgi pärast täitsa vahva ja huvitav lugeda, et mis ma nüüd olen suutnud siia kirja panna.
Köögist väljudes, jõudis siis SIINSE firma personali juht tulla minu juurde, paber näpus: "Näe, võid minna koguma allkirju". Tuli siis lõpetuseks koguda enamus firma alamjuhtide (kui nii võib nimetada) allkirjad, et kas olen tagastanud vara või ega mul ei ole nende ees mingeid võlgnevusi. Õnneks või kahjuks tean, et mul ei ole mingeid võlgnevusi teiste ees.

Hakkasin siis pihta kogumisega. Kogumise käigus sain räägitud nii mõnegi juhiga. eks neil ole kah kurb meel, et ära lähen. See on elu. Seal hulgas üks töötaja sõnas: "Nagu koonduslaager, kõik noored lähevad ära."
Eks see nii ole jah. Tänapäeval firmad tahavad isikutelt rohkem kui pakuvad.
Tunnistan, et mul ei ole siin töötamise vastu mittemidagi. Inimesed ja keskkond on hea. Palk ja töökoormus ei ole omadega vastastikuses suhtes.

Ahh, kurat, mida ma ikka halan!
Elu ilus ja elu valus! Tuleb liikuda edasi ja vaadata, mida elu pakub. Tean, et hätta ei jää. Alati on võimalus taganeda aga see on argpükside oma.

Link: http://www.tallinnapostimees.ee/1092338/tallinna-joulutervitusele-kulus-ule-80-000-euro

Pole ainus, kes viriseb ja ingub enda tulemuste ja soorituste üle.
Samal ajal kui halan. Suudab meie kõigi suur lemmik Savisaar teha 80 000€ jõulutervituse. Mis minu arust on ilge ja täiesit jube vaadata. Inimene võiks aru saada, et tema valitsus aeg, kui selline on läbi. Mul on häbi kõigi nende poliitikute jms trullade ees. Ongi hea vaheldus minna välisilma nautima, kus sa ei pea kuulama, kuidas üks sõimab teist seal eesotsas. Eestlase parim toit on teine eestlane ju.
«Sellise video saab kasumlikult teha 5000 euroga, okei, paremal juhul õnnestuks ehk 10 000 kah küsida, kui maksjal raha on ja pakkumine hästi sõnastatud. 32 000 eurot on üüratu summa, suurfirmad tellisid enne masu sellise raha eest sisuliselt mainekujunduslikke lühifilme.»
Masendav. Ühes mõttes on tore ära minna, ühes mõttes halb.
Sõbrad, teid jään igatsema. Kindlasti tahan ja ootan nii mõnegagi kokku saada enne ära minekut.
Jõudu ja jaksu!