Võimalused?

Oleme kaks päeva käinud ringi ja otsinud endale korterit. Paar korterit olid täitsa elatavad aga selles hinnaklassis olid kõik nii jubedalt kitsad. Saan aru, siia linna tuleb siiski kaks miljonit inimest ära mahutada. Otsinud oleme nii kortereid kui töö kohti. Mitte kummagiga pole vedanud. Töökohad on raske saadavat ja elamiskohad on sellised, et kui tahad, siis meid kui välismaalasi ei usaldata, eelkõige töötuid ja õpilasi. Põhiliselt üks kortert maksab: sissemakse + kuue kuu rent. Kokkuvõttes võin öelda, et maksad orjaks ennast siin. See linn kui ise on ikka puhas peldik, mitte midagi ei kutsu mind siia. Inimesed on rõõmsameelsed, kui nad teevad tööd, see ongi ju nende ülesanne, et rõõmus olla. Tänaval longivad vastu, lohistavad jalgu, vahivad maha ja meel kurb. "Miks?" küsite.. ma jään vastuse võlgu aga ma oskan öelda, et see linn on industriaal linn. Keegi tegelikult ei mõtle sinule vaid iseendale. Kedagi ei huvita, kas sa elad või oled surnud. Kuul pähe rahva keskel, mitte kedagi ei huvitaks. Suht jube on ikka elada sellises linnas kus on kaks miljonit inimest. Töö otsimine on kah nii, et nendest kahest miljonist otsib oma poolteist tööd ja sellest pooleteist miljonist on umbes miljon just need, kes on välismaalased, neegrid või muud rätipead. Töö kohti ei jätku kah siia inimestele. Linn ise on kah nii suur, et elusees ei jõua sellele ringi peale käia. Jube ja kohutav linn. Kui te pole kunagi Manchesteris käinud ja olete arvanud koguaeg, et Inglismaa on ilus - nii nagu mina arvasin, siis tulge käige siit korra läbi. Julgen tunnistada, et te enam ei arva sedasi.
Tuleb tunnistada, et isegi Eesti sõjaväe kasarmud, linnak on kah ilusamad kui see linn. Kohutaaav!!!
Igas tahes võimalused on järgmised:
Kas tulla tagasi või jääda siia?
Faktid: Kui tuleme tagasi, saame kindlasti kõigilt peapesu jms. Mis siis sellest, see pole teiste asi, mida teeme, tulge ise korraks siia samasse seisu, siis näeme, kaua vastu peate. Tagasi tulles jääb meil mingigi osa finantsist alles. Vanemad ei pea muretsema ega kannatama - rahalise poole pealt. Tagasi tulles, saab kõik otsast peale alustada. Korralikult, kooli minekud jms. Tasuta kohad jne. peaks siin kohal olema juba garanteeritud.
Kui me jääme siia, siis riski peale. Üle poole finantsist matame mingi ühikatoa peale, kus tohib reeglina ainult üks inimene elada aga elame kahekesi. Riskime sellega ja ootame, et tööd leida. Ühika toa saame teha ainult kuue kuuse lepinguga, seega peaksime, siin kuus kuud olema. Kindlasti töö leidmine pole see, et tuleb järgmine või üle järgmine nädal, võib minna kuid. Seega peame elama võimalikult säästlikult ja odavalt, et ära elada.
Reaalsus on see, et siin linnas elades ei tunne me kumbki ennast õnnelikuna. Miskit ei kiirga ega näita meile, et siin peaks olema mingit kübemedki positiivsust. Me peame nägema rasket, rasket ja väga rasket tööd, et ära elada ja vanemate finantse. Kuna kardan, et jookseme enda omadega lihtsalt tühjaks. Kas on üldse mõttet niimodi piinata ennast? Kui tead, et tegelikult saad uuesti alustada, kaotad aasta aga võidad elukogemuse, mis jääb pikaks ajaks meelde?
Fakt on see, et siia on raha peale materdatud, see ei lähe kergemaks. Mõelge ja otsustage ise, mis teeksite sellises olukorras.